Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2014/01/07/2737386t1h5ea3.jpg)
/nginx/o/2014/01/01/2727274t1h8050.jpg)
Mati Sirkel on tõlkija, keda iseloomustab mastaap. Tema töö tulemusena on eesti keeles võimalik teiste hulgas lugeda Oswald Spengleri kaheköitelist «Õhtumaa allakäiku» ja Robert Musili kolmeköitelist romaani ideedest «Omadusteta mees» ning viimase suurteosena on ta vahendanud eesti keelde suure austria modernisti Hermann Brochi «Vergiliuse surma». Mati Sirkel on paljuski see, kelle valikute põhjal on kujunenud saksa, aga eriti austria kirjanduse pilt siinses kultuuriruumis. Mina isiklikult ootan igat Sirkli tõlget, nii need asjad lihtsalt on.
Teilt on hiljuti ilmunud kolm tõlget: austria klassikute Thomas Bernhardi «Vanad meistrid» ja Hermann Brochi «Vergiliuse surm» ning hollandi kultuuriajaloolase Johan Huizinga kogumik «Kultuuriajaloo ülesanne». Kõige pretensioonikam ja võib-olla isegi hullumeelsem neist on kindlasti Hermann Broch. Kuidas võiks «Vergiliuse surm» sobituda tänapäeva inimese ellu, kes on pidevas, võib-olla isegi hüsteerilises ühenduses globaliseeruva maailmaga?