Valdur Mikita: Hurda tagasitulek ehk kuidas sokutada šamaanile nutitelefon

Valdur Mikita Foto: Erakogu

Eesti kultuuril on üks spetsiifiline tunnusjoon, mis eristab seda teiste rahvaste omast – meid külastab aeg-ajalt nägemus Hurda tagasitulekust. Jakob Hurdast on ajapikku saanud midagi rahvusliku jõuluvana taolist. Aastaid surume nina vastu klaasi ja usume, et ükskord ta ongi kohal, tohutu kingikott õlal.

Jakob Hurda üleskutsest koguda vana rahvapärimust möödub tänavu 125 aastat. Hurda kogudest sündisid aja jooksul Eesti Rahvaluule Arhiiv ja Eesti Rahva Muuseum. Kahtlemata on Hurt üks eesti kultuuri kõige enam mõjutanud inimesi. Hurt elas kultuurimurrangu piiril – eestlane hakkas muutuma pärisorjast vabaks talurahvaks, kirjakultuur pühitses võitu vana suulise kultuuri üle. Hurdal vedas: rahvas oli äsja õppinud kirjutama, samal ajal oli elus veel vana suuline pärimus. Ühesõnaga – oli, mida üles kirjutada, oli, kes kirjutasid. Nii sündisid legendaarsed Hurda kogud.

Kuigi ärkamisaegne kultuurimuutus oli tohutu, jäi siiski alles vana talupojakultuuri nurgakivi – inimeste paikne eluviis. See aitas säilitada iseäralikku, Euroopas haruldaseks muutunud paigamälu ning arhailist pärimust. Praegu ületame taas väga olulist kultuuripiiri. Praeguse hetke ja Hurda-aegade vahel valitseb huvitav analoogia. Oleme vahepeal saanud üheks kõige suuremaks digirahvaks, nii nagu 150 aastat tagasi olime saanud üheks kõige kirjaoskavamaks rahvaks Euroopas. Meie seas on veel hulganisti inimesi, kes pärinevad hämarast analoog­ajastust, kannavad endas paigamälu ja suulist pärimust. Ühesõnaga, meil on, keda üles võtta, meil on, kes võtaksid.