Hannes Hanso elu nagu seiklusfilmis

Mälestus käidud radadelt: taldrikud Hannes Hanso nüüd juba endise Tallinna-kodu seinal on pärit Marokost Atlase mägede ja Sahara vahelt. «Tükk tingimist oli!» meenutab Hanso. Foto: Liis Treimann

Sügisel üllatuslikult Kuressaare linnapeaks saanud rahvusvaheline mees kihutas noorpõlves Eestist minema, uskudes, et vaevalt ta koju naaseb. Aga järgnevad aastad tõid suuri pöördeid.

Hannes Hanso üllatas tänavu ennastki, teistest rääkimata. Kuigi ta on 15 aastat kommenteerinud Vikerraadios välispoliitikat, töötanud kaitse- ja rahandusministeeriumis, kuulunud Euroopa Liidu diplomaatilisse teenistusse, peab enamik teda ennekõike pööraseks reisimeheks. Kolm Uhhuduuri retke on jätnud rahva teadvusse kustumatu jälje.

Aga jõule tähistas see rahvusvahelise haardega mees hoopis Saaremaal. Ja uut aastat võtab ka vastu Saaremaal, Kuressaares. Üks aasta suuremaid üllatusi, millest pole veel tüdimuseni räägitud, on tõsiasi, et Hansost (42) sai tänavu Kuressaare linnapea.

Loomulikult oli mul usutlejana plaan, kuidas nii suure elumuutuse jälile saada: oli see Hanso teadlik valik või kukkus nõnda lihtsalt välja? Aga plaan lendas tema Tallinna kesklinna kodus, enne pere kolimist Saaremaale, aknast välja (otse USA saatkonna turvatud tagaaeda). Sest lugu, mis tema eluloo paari valge pleki täitmisel ilmnes, läks kohe algusest pööraseks.

Miks juuraõpingud omal ajal katki jäid?

Tegelikult astusin ma algul Tartu Ülikooli õppima hoopis defektoloogiat. Esiteks seepärast, et ei tahtnud Vene sõjaväkke minna, ja teiseks ei osanud ma Saaremaal koolis käinuna absoluutselt inglise keelt, kuigi olin koolis saanud häid hindeid. Oleksin läinud õppima pigem sotsioloogiat või ajalugu, aga teadsin, et ei saa sisse.

1991. aasta kevadel tekkis mul valik, kas õppida defektoloogiat või minna Rootsi talupraktikandiks. Läksin lehmi lüpsma. Esimese kuuga teenisin 4000 Rootsi krooni.

Mis tunne oli?

Mõtlesin, et võtaks raha pangast välja ja laseks kusagile jalga – see tundus nii üüratu papp! Mu isa oli sel ajal Saaremaal koolidirektor, arvan, et see oli tema viie aasta palk.

1991. aasta sügisest hakkasin Rootsis koolis käima. Tegin hommikuse sõnniku-, lüpsi- ja söödaringi ära ja siis õppisin iga päev neli tundi rootsi keelt. Kolm-neli kuud olin õppinud, kui võtsin rootsikeelse KGB-teemalise raamatu ja hakkasin otsast lugema. Iga sõna, mida ei teadnud, kirjutasin sõnaraamatust üles. Kui raamatu lõpuni jõudsin, selliseid sõnu enam ei tulnud, mida ei teadnud. Olen tõlkinud rootsi keelest raamatuid, üht minu tõlgitud Euroopa õiguse ajaloo õpikut kasutatakse veel nüüdki ülikoolis.

Kuidas sa Rootsist uuesti Tartu Ülikooli sattusid?

Ma ei kulutanud Rootsis teenitud raha, hoidsin kokku. Eesti mõistes olin rikas. Mul oli dressipükste taskus 60 000 või 70 000 Rootsi krooni, kui laevaga tagasi tulin. Tahtsin uuesti ülikooli minna.

Mäletan, et sõitsin Tartus Aardlast tuttava poolt linnaliinibussiga kesklinna ülikooli peahoone juurde. Olin bussis, aga ei teadnud, mida võiks õppima minna. Lõpuks vaatasin kuupäevade järgi, et sobib juura. Too oli aeg, kui käidi Saksamaalt autosid toomas, ja mul oli tädipojaga ka vaja vahepeal seal ära käia. Kaks eksamit sain ära teha, siis jäi inglise keele eksamiga nädal vahet. Sõitsin lennukiga Frankfurti, ostsin auto, siis sõitsin sellega tagasi ja jõudsin ülikooli peahoone ette nii, eksami alguseni jäi kolm-neli tundi. Lasin autos istme alla ja magasin, sest olin öö läbi sõitnud, mitu päeva pesemata. Seejärel läksin eksamile.

Kui juurasse sisse sain, tegin Tartus esimese pubi, Kolm Soni, Pälsoni filoloogide ühika alla. Mingil ajal oli see Tartus kuumim lokaal. Juba esimesel õhtul müüsime ühe ruutmeetri kohta kolm kasti õlut. See oli täiesti hullumeelne! Ega õpinguteks ausalt öeldes ülemäära aega jäänud. Meri oli liiga põlvini. Hommikuks voodisse ja õhtul üles – päev ja öö läksid täiesti sassi.

Ja siis kadusid ühtäkki Eestist sootuks. Mis juhtus?

Mäletan, et istusin kord oma kõrtsis, kui tuli üks väliseesti tüdruk Austraaliast oma boyfriend'iga, ja nad rääkisid, et olid ostnud Indias vana mootorratta ja sõitnud sellega seal kuus kuud ringi. Mõtlesin, et pagan küll, läheks Indiasse! Juba järgmisel päeval sammusin reisibüroosse ja hankisin Iraani, Pakistani ja India viisa.

Kõigepealt mõtlesin paari sõbraga – nüüdne Uhhuduuri seltskond vähendatud koosseisus –, et läheme läbi Venemaa, aga tšetšeenid võtsid meilt 20 protsenti raha ära. See oli selline seadusetu aeg. Aserbaidžaanis andsime ühele piirivalvurile altkäemaksu, et ta lubaks meid piirile Iraaniga – Nahhitševanis käis tollal kodusõda –, aga meid saadeti ikkagi tagasi.

Teised jäid Tartusse, kuid mina läksin 1994. aasta alguses üksinda uuesti Türgi kaudu. Süda värises, kui esimest korda Iraani jõudsin. Seal sain aga aru, kui kallutatud infomaailmas me elame – sa ei leia sõbralikumat riiki kui Iraan. Olen seal pärast veel kolm korda käinud, iga kord tagasi tulnud, nägu naerul. Pärast veetsin kuu-poolteist Pakistanis.

Ma ei olnud veel Indiasse jõudnudki, kui teadsin, et ei taha koju tagasi minna. Põhja-Indias sain kokku ühe Iisraelist pärit reisumehega, kes rääkis, et oli Hiinas sõitnud jalgrattaga ümber mingi järve. Jõime poole hommikuni õlut ja mulle hakkas too mõte nii meeldima, et Tiibetisse minnes oli mul plaan osta Lhasast ratas ja sõita sellega läbi Hiina. Tollal oli Hiina veel kolka- ja arenguriik, räämas ja kole, miski ei toiminud. Algul proovisin sõita otse itta, aga julgeolek võttis mu kinni, tegi trahvi ja viis sõjaväeautoga tagasi Lhasasse. Siis sõitsin põhja poole ümber Tiibeti.

Ühes Sichuani provintsi väikses linnas, kus keegi inglise keelt ei oska, nägin kahte välismaalast nagu oma kahte kadunud venda, ja hakkasin nendega kohe rääkima. Selgus, et nad õppisid 600-700 km kaugusel Chengdu linnas ülikoolis. Kui olin rattaga Chengdusse jõudnud, sain nendega uuesti kokku, käisin ülikoolist läbi ja võtsin sealt paberid, mis tuleb sisseastumiseks ära täita. Pistsin nood seljakotti ja sõitsin edasi.

Nelja kuuga jõudsin Tiibetist Hongkongi ja mul oli alles ainult 60 dollarit. Tegin seal paar kuud juhutöid: mängisin filmides, müüsin võileibu, töötasin lõbustuspargis, tegin kaubanduskeskustes jõuluvana. Seejärel käisin Filipiinidel, Kambodžas, Tais ja jõudsin lõpuks Austraaliasse.

Milleks sinna?

Ega see reis pidanud ära lõppema! Aga siis oli mul järel vaid 200 dollarit. Leidsin Austraalias põllumajandustööd: korjasin banaane, tšillisid, mangosid, arbuuse. Perthis tegin ukselt uksele müügitööd, hiljem Adelaide’is olin neli-viis kuud ehituse peal, tegin iga päev jõhkralt 15-16 tundi tööd. Vahel teenisin tuhat dollarit nädalas. Kui Eestisse tulin, oli mul üle 100 000 krooni.

Mida kodused sellest rändamisest arvasid?

Kontakte kodustega oli vähe. Jõulude ajal helistasin, kirju lasin saata postkontoritesse nõudmiseni. See süsteem töötab hämmastavalt hästi. Mäletan, et Manilasse tuli mulle 12 kirja.

Nüüd kohtad igal pool eestlasi, aga tol ajal ei näinud ma kogu selle reisi jooksul mitte ühtegi. Mu eesti keel muutus juba üsna konarlikuks. Aga inglise keele sain selgeks. Hiljem käisin Inglismaal isegi ülikoolid läbi selle keele baasil, mille olin reisidelt üles korjanud.

Miks valisid lõpuks ikkagi õpingud Hiinas?

Hiina jäi mulle hinge. Alguses mõtlesin, et lähen sinna õppima aastaks, aga siis tahtsin olla veel aasta jne.

Hiinas esimest korda reisides sain kokku ühe inglise tütarlapsega, kellest sai 1998. aastal minu abikaasa. Temaga on mul kaks last. Nüüd oleme lahutatud. Tema oli ka põhjus, miks kolisin hiljem Hiinast Londonisse. Seal tegin ülikooli lõpuni.

Pärast magistriõpingute lõpetamist Londonis tekkis elus võtmekoht. Mul olid kraadid käes, uksed valla, elus esimest korda ei pidanud enam kätega tööd tegema. Inglismaal olin olnud näiteks bussijuht, dekoraator ja ehitaja – elamiseks läheb ikka raha tarvis. Aga juhtus nii, et kui hakkasin ülikooli lõpetama, sain kokku inimesega, kes töötas Eestis kaitseministeeriumis, ja naljaviluks ütlesin talle, et uurigu, järsku on Eestis mingi tööots. Nelja-viie päeva pärast tuligi kaitseministeeriumist teade, et kui olen huvitatud, siis ära ma Inglismaal rohkem tööd otsigu.

Ometi läksid Eestist kolm aastat hiljem euroliidu diplomaadina taas Hiinasse.

Peking on elamiseks suurepärane koht, eriti kui elad Euroopa Liidu palgal: kosmopoliitne, maailma parimad toidud. Mul polnud elukvaliteet eales nii kõrge olnud. Aga ilmselt seetõttu, et olen väga palju jalgrattaga ringi reisinud, istub mulle maanteekraavi-elu. Hea meelega magan jurtas põrandal. Mu tööülesannete hulka Hiinas sattus ka 20 reisi Mongooliasse. Käisin seal euroliidu projekte vaatamas, vahel pidi džiibiga sõitma 20 tundi, et kusagile jõuda.

Mul oli Hiina ülikooli ajast Mongoolias mitu head kamraadi. Lisaks bürokraadi tööle sai tehtud lõbusaid väljasõite, mis kestsid teinekord nädala.

Näiteks?

Ükskord sõitsime sõpradega Sühbaatari linna Vene piiril. Keerasime seal piiritsooni, panime jõe äärde laagri püsti ja pumpasime kummipaadi täis. Auto aku panime kummipaadi ette põlvede vahele ja öösel saime madalates kõrvaljõgedes tule valgel 12 haugi ahinguga kätte. Ja kogu aeg võetakse haljast viina – seal on ju külm. Paraku isegi rooli ei istuta kaine peaga.

Mägedes sõitsime džiibiga jahile. Prože[ktori] valgel näed juba kaugelt loomade silmi. Olgu öeldud, et ma ei ole oma elus ühtegi looma lasknud. Aga see on hämmastav, kuidas nad lasevad paarisaja meetri pealt kitsi ja jäneseid ja tedrelisi. Esimese asjana lõigatakse süda kohe välja ja süüakse toorelt ära, see alles tuksub. Olen ka söönud, korduvalt. Neil on uskumus, et see annab jõudu, mingi «meestevärk». Olen ka maoverd külmalt joonud. Ega see meeldiv ole, aga kui sa seda ei teeks, mis sa sinna üldse ronid?!

Kas Uhhuduuri seiklused said ka alguse seikleja verest?

Vist jah. 2000. aastate alguses, kui oli juba pere, tuli mõte, et peaks tegema kontsentreeritumaid reise, mis kestaks lühemat aega, paar-kolm kuud.

Mäletan, et sõitsin nüüd tuntud teleajakirjaniku Priit Kuuse ehk Wennaga Tartu lähedale Tabiverre sõbra juurde, kui rääkisin talle mõttest, et ostaks rattad ja sõidaks läbi Mongoolia, Tiibeti ja Hiina Nepali välja. Kuna Wend tegeles meediaasjandusega, siis mõtlesin, et järsku filmiks seda. Algne idee oli minna kahekesi. Hommikul pidin vara ära minema, Wend magas kusagil aias telgis. Tagusin siis jalaga telki, et Wend, ütle, mis arvad. Ta rähmas läbi une: «Teeme ära!» Seejärel tulid teised sõbrad lisaks.

Esimene reis oli lahe, väga võimas, siiani kõige ehedam! Ja kuna teleasi ka toimis hästi – seniajani näidatakse iga suvi esimest Uhhuduuri, nagu oleks see «Kevade», klassika –, siis hiljem hakkasime mõtlema, et ehitaks näiteks parve ja sõidaks jõge pidi või ostaks kaamelid ja läheks läbi Aafrika. Aga ükskord Nõmme Buldogi pubis, kus asja arutasime, ütlesin, et mis me ikka ideid punnitame, et läheme Katmandusse, kus esimese reisi lõpetasime, ostame rattad ja sõidame edasi, näiteks Teherani. Nüüd on meie järg Etioopias.

Olete reisidel mõnikord üle mõistliku riski piiri ka läinud?

Ei ole. Kui teaksin, et miski on liiga riskantne, ei võtaks seda ette. Alati pead usaldama kõhutunnet, mida võid teha ja mida mitte. Muidugi on meil olnud kriitilisi hetki. Mäletan, kui istusime Pakistanis Afganistani saatkonna ees ja mõtlesime, kas minna Afganistani või mitte. Tavaliselt otsustame asju konsensuse alusel, aga pärast oleks jõle kehva kellegi naisele öelda, et näe, pandi pomm või lasti kuul kuklasse, kuna enamus otsustas nii. Siis otsustasime, et igaüks ise otsustab: kes tahab, see läheb.

Käisime piirilähedases Peshāwaris läbi hotelle ja küsisime retseptsioonis, kas neil peatub kedagi, kes on just Afgast tulnud. Leidsime mõne sellise. Oleme olnud ettevaatlikud, et endale pilt selgeks teha.

Mulle meeldib natuke müüte purustada. Üks asi on see, mida loed raamatust või vaatad internetist, aga teine asi on see, kui räägid inimesega, kes on ise kohapeal käinud. Meie meediaruumis on küll kõik kättesaadav, arvame, et teame kõike, aga tegelikult elame väga mustvalges, kallutatud infomaailmas. Iraan on paha! Olen seal neli korda käinud ega tea fantastilisemat kohta külastamiseks. Pakistan on jube! Olen seal mitu korda käinud ja võin öelda, et samuti fantastiline koht. Olen sõitnud jalgrattaga Liibanonis läbi Bekaa oru ja midagi ei juhtunud. Muidugi, mõnikord lähevad asjad nihu. Aga meil ei ole läinud.

Miks oli vaja teha elus kannapööre ja naasta alguspunkti, Saaremaale?

Olen eluaeg unistanud rahvusvahelisest karjäärist, aga mingi asi tõmbas mind omal ajal Suurbritanniast Eestisse, ja kuigi vahepeal töötasin Hiinas, oli mingisugune tõmme koju Saaremaale tagasi.

Poliitikas osalemise huvi on mul alati olnud, olen kaks korda kandideerinud riigikokku.

Kuressaares kandideerimise idee ei tulnud sellest, nagu oleks mul tohutu kutsumus kohalikku poliitikasse. Mõtlesin vaid, et kui paneme kokku korraliku nimekirja ja teeme mõistlikkuse piires kampaaniat, siis saame kolm-neli kohta volikogus, käiksin korra kuus volikogu istungitel, osaleksin mingi komisjoni töös, aga muidu elaksin ikka Tallinnas.

Takkajärele mõeldes sai palju diislit ostetud. Käisin Saaremaal kümneid kordi, igal nädalalõpul, kohtusin inimestega. Ma ei teinud mingit kampaaniat, välireklaami polnud ühtegi. Nänni jagamist ka ei olnud. Tellisin küll 200 pastakat, aga andsin neid vaid emale ja vennale, kõik ülejäänud on alles.

Olin valimispäeva õhtul joonud ära võrdlemisi palju vahuveini, aga ikkagi oli see täitsa hämmastav, kui tulemused tulid. (Hanso kogus ligi kaks ja pool korda rohkem hääli kui paremuselt järgmine – P. P.) Mida me õigesti tegime, ma ei tea. Nüüd üürime Tallinna korteri välja. Kuressaares üürime maja, et saaks külalisi kutsuda. Me oleme seltskondlikud inimesed, tore on sõpru vastu võtta.

Mida abikaasa Kuressaares tegema hakkab?

Nägid ju, tal on titt kaenlas – nii et praegu on mureta. Ta töötas seni Eesti Pangas. Kuressaarde kolimise otsust oleks olnud raskem teha, kui keegi oleks pidanud tööst loobuma. Kuna poiss on väike, ei ole paremat ajastust. Eesti seadused võimaldavad üsna pikalt kodus olla. Eks tulevikus vaatame.

Miks oled viimastel aastatel spordi tõsiselt käsile võtnud?

Kui tuled õhtul koju – ma olen korralik inimene – ja oled väsinud, on sul kaks valikut: kas vajud diivanile või tõmbad dressid selga ja lähed jooksma. Juba viie minutiga tunned, kuidas pulss töötab. Kui tööl on pinged, aga oled tunni või kaks ära jooksnud, siis tunned, et plats on nagu täiesti puhas. See annab hea enesetunde.

Täispika triatloni läbimine nõuab ikka väga tõsist ettevõtmist!

Triatlonis olen selle peale välja läinud, et võistlus läbi teha. Kaks korda olen teinud. Ma ei võistle aja peale. Ma ei oska krooligi ujuda, ujun konna. Esimesel korral, kui rahvast igal pool vaatamas polnud, kõndisin vahepeal natuke. Aga teisel korral jooksin sada protsenti – valus oli! Riina toetas mind terve võistluse. (Toob köögist viinapudeli.) Näe, see pilt [pudeli sildil] on Keila triatloni lõpust, kui üle finišijoone tulles Riina kätt palusin.

Oli see spontaanne või ettekavatsetud samm?

Jooksin ühe mehega koos ja arutasin temaga viimased pool tundi, et pagan, võib-olla peaksin Riina naiseks paluma. Väike närv oli sees, et järsku ta ei ütlegi «jah» – rahvast oli ka palju ümber. Pärast läksime ukrainlaste Kolme Lõvisse seda tähistama ja suutsin Riinaga isegi ühe tantsu ära teha.

Mis seiklusrohkest elust edasi saab?

Uhhuduuriga on küll keeruline. Midagi pole teha, kui olen linnapea, ei saa neljaks kuuks ära minna. Puhkust saan ikka võtta ja teha sellega, mis pähe tuleb. Tähtis on, et reis toimub, et asi jätkuks, võib-olla minu osa jääb piiratuks. See on meil eluaegne projekt, ei saa pooleli jätta.

Mis järgmisele aastale vaadates kõige rohkem erutab?

Laps on esimesi kordi juba ise püsti tõusnud. See on nii kihvt iga, kui näed iga nädal arengut.

Loomulikult olen sada protsenti keskendunud tööle Kuressaares. Seda ei saa teha poole kohaga.

Eelmisel aastal hakkasin mootoriga tiibvarjuga lendama – sul on langevari ja propeller on selja peal. Tahaks sellega edasi tegeleda. Ja Kuressaares on kõikvõimalikud merendusega seotud asjad käe-jala juures.

2015. aasta riigikogu valimised ei ole samuti mägede taga, kindlasti kandideerin uuesti. Mitmed Kuressaare ekslinnapead on ju ministrid, Jaanus Tamkivi ja Urve Tiidus.

Millise ministritooli oled endale välja valinud?

Oh, tegin niisama nalja. Aga mind huvitab julgeolek ja välispoliitika.

Selge, ju siis välisminister.

Hannes Hanso (42)

Kuressaare linnapea

Sündinud 6. oktoobril 1971 Tartus

Haridus:

1989 Orissaare keskkool Saaremaal

1989–1991 defektoloogia õpingud Tartu Ülikoolis

1993–1994 õigusteaduse õpingud Tartu Ülikoolis

1996–1998 hiina keele õpingud Sichuani ja Heilongjiangi ülikoolis Hiinas

2001–2004 politoloogia ja arenguõpetuse bakalaureusekraad Londoni ülikoolist SOASist

(School of Oriental and African Studies)

2005 Aasia poliitika teadustemagistrikraad Londoni ülikoolist SOASist

Töö:

1991–1992 talupraktikant Rootsis

1996–1998 Sichuani ülikooli inglise keele õpetaja Hiinas Chengdus

2002–2004 Raadio Vaba Euroopa Londoni korrespondent

1998–2005 Eesti Raadio Ühendkuningriigi korrespondent

2005–2007 kaitseministeeriumi nõunik

2007–2008 rahandusministri nõunik

2008–2011 Euroopa Liidu diplomaatilises teenistuses Pekingis (sh Mongoolia)

2011–2013 Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse teadur

Eelmistel riigikogu valimistel kogus 1878 häält (ringkonna 7. tulemus, sotsidest teine), kuid jäi parlamendist välja kehva koha tõttu SDE üleriiklikus nimekirjasUhhuduuri kolme matka grupijuht (kokku tuuride kilometraaž üle 10 000)

Läbinud maratoni vähem kui nelja tunniga (3:59.53, 2010)

Läbinud täispika triatloni vähem kui 13 tunniga (12:36.47, 2011)

Abikaasa Riina, lapsed Henri Kristjan (8 kuud), Saara Triinu (11), Toomas (13)

Arvamus

Priit Kuusk

ehk Wend, Uhhuduuri asjaajaja

Üks asi, mida ma Hannese puhul hindan, ja mis mind sageli ka närvi ajab, on tema sihikindlus, jäärapäisus. Kui ta midagi ette võtab, siis ta ei loobu sellest. Kõige ilmekamalt iseloomustab seda meie esimene reis 1990. aastate alguses, kui üritasime minna Aserbaidžaanist läbi Iraani Indiasse. Aga Iraani piirivalvur ütles, et edasi ei pääse – see oli rahvusvaheliselt suletud piiripunkt. Hannes ei uskunud seda – see on veel üks asi, mis teda iseloomustab: ta ei usu, kui midagi öeldakse, ta peab selles isiklikult veenduma. Alles siis võtab ta selle teadmise omaks, kuigi ei lepi sellega.

Meid saadetigi piirilt tagasi. Tulime lönta-lönta koju, saba jalge vahel, aga Hannes otsustas, et kurat, proovin teiselt poolt uuesti, ja läks Türgi kaudu Iraani. Sealt saigi alguse tema hilisem kujunemislugu.

Tema jäärapäisus meeldib mulle, kuigi see on ka tüütu, sh tema kained kolmapäevad. Ta võttis kunagi ammu-ammu vastu otsuse: et elada täisväärtuslikku pikka elu, tuleb vähem alkoholi pruukida ja tema kolmapäeviti ei joo. See otsus laienes ka mitmele teisele päevale, nii et see on juba tekitanud Uhhuduuri seltskonnas ületamatuid takistusi. Kuid ta on sellest otsusest aastaid kinni hoidnud ega ole libastunud.