Rasmuse ja Artjomi ning Maria ja Sofia aeg

Kristi Lindströmi ja Kristo Leotootsi 17. detsembril sündinud poeg saab nimeks Patrick Leotoots. Foto: Liis Treimann

Kahekümne aastaga on Eesti nimed muutunud palju rahvusvahelisemaks. Populaarsuselt on mõned «igikestvad» nagu Martin, Maria või Laura, on mõned tõusjad nagu Rasmus, Gregor või Mia ja on ka mõned langejad nagu Kevin, Kristjan või Kristina.

Nimedega läks sellel aastal igavalt. Kõige populaarsem eesti poisinimi on Rasmus. Rasmus võitis esikoha ka aasta varem. Teise koha pärast heitlevad Martin ja Robin, 2012. aastal tuli Robin teiseks, aga tänavu on Martin veel napilt ees. Vene poisinimedest on sel aastal lemmikuks Artjom, siis tuleb Nikita. Aasta varem läks teistpidi. Nikita esimene, Artjom teine.

Tüdrukute nimedest on hetkel esikolmik Maria, Sofia ja Laura. Aasta varem oli järjekord Sofia, Maria ja Laura.  Siin on rahvuste mõttes arvepidamine natuke keerulisem, sest näiteks Mariat, võivad lapsele nimeks panna ka eestlased, kuigi enamasti teevad seda ikkagi venelased. Sama kehtib Anna kohta. Üldpilt on aga selge, ühed ja samad nimed domineerivad juba pikemat aega.

Vaadates eesnimede panemise traditsiooni natuke pikemalt, viimase paarikümne aasta vältel alates iseseisvuse taastamisest, saab välja tuua paar selget trendi. Kõigepealt, ja sellest on palju räägitud-kirjutatud – nimed lähevad üha rahvusvahelisemaks. See tähendab, et valitakse nimesid, mida kohtab ka teistes kultuurides, aga veelgi enam seda, et antud nimesid on teistes keeltes lihtne kirjutada ja hääldada. Samas võetakse üldiselt nimesid, mis klapivad üsna hästi Eesti kirjapildi ja harjumuspärase hääldusega.

Mitte nii selgelt, aga sama mõju kohtab üha enam ka venelaste nimede valikul. Teiseks, 2005. aastast kehtima hakanud nimeseadus hakkas nõudma isikunimedelt õigekirja reeglite järgmist ja tänu sellele on palju vähemaks jäänud x-ide, y-ite, c-de kasutamist. Sama seadus viitab ka, et tavatu, üldisele kirjapildile ja keelkasutusele mittevastava eesnime panemiseks peab olema mõjuv põhjus.

Mida see «mõjuv põhjus» täpselt tähendab, jääb juba hindamise küsimuseks, aga üldiselt seda, et ei oleks tegu ropu, solvava või kõrvaltähendust kandva nimega. Seega, haruldasi nimesid võib endiselt panna, tuleb lihtsalt järgida õigekirja. Näiteks raadiotegelane Alari Kivisaar, kelle tütar sai nimeks Lakendra Amerii, on öelnud, et nimi vastab eesti keele õigekirjutusele ja nii polnud tal ka vaja eriti midagi ametnikele põhjendada.

Muuseas, kuigi meedias armastatakse tuua näiteid haruldastest, võõrapärastest ja veidralt kõlavatest nimedest, tihti just rõhutades et eestlased on oma nimevalikuga täitsa ära pööranud, siis tegelikkusele selline pilt siiski ei vasta. Eesti tuntuim nimeuurija Annika Hussar on näidanud, et kordumatute nimede panemine on läbi aegade üsna stabiilsena püsinud ja samamoodi on eestlased juba vähemalt alates 19. sajandist armastanud võõrapärasust, laenanud nimesid kas otse või muudetud kujul. Tiina või Mari võivad tunduda väga eestilikud, aga tegelikult on laenatud. Eestlased on selles mõttes uute ja kordumatute nimede panemisel oma naabritest (soomlased, venelased) märksa agaramad.