Juhtkiri: Putin annab, Putin võtab

Selle aasta suvel, Aleksei Navalnõi kohtuprotsessi ajal võrdles kirjanik Peter Pome­rantsev Venemaad sealse rahva muinasjuttudest pärit metsaga: ka parimate kavatsustega sinna sattunu võib end järsku leida kanajalgadega onnist, ja pärast seda ei julge keegi tema elu eest kopikatki välja panna.

See võrdkuju on aga veel küllalt optimistlik, sest näeb asjade toimumises mingit loogilist seaduspärasust, mis aita­b Venemaal toimuvast aru saada. Venemaa tegelikkus on veidi ennustamatum: sellel näib puuduvat nii loogika kui järjepidevus, vähemalt kõrvaltvaataja jaoks, kes Venemaad selle enda antud kirjelduse järgi euroopaliku riigina näha püüab. Lõppev aasta on andnud sellest mitmeid näiteid. Navalnõiga toimunu sobib selle kirjeldamiseks üsna hästi: mees lasti vabadusse, kuid ootamatu õnne põhjus oli just niisama arusaamatu, kui oli olnud tema vahistamise oma.

Ka Mihhail Hodorkovski ja Pussy Rioti liikmete vabastamist (ja nagu tavaks, oli vabastamine sama veidratest põhjendusest saadetud kui vangistamine) sellel kuul oleks ennatlik ühele motiivile taandada. Rahvusvaheline meedia on nimetanud juba vähemalt nelja võimalikku põhjust, neist olulisemaks peetakse lähenevaid Sotši olümpiamänge, kuhu mitmed lääne riigipead on ähvardanud tulemata jätta, kui Venemaal olukord inimõigustega ei parane. Nii kaude kui otse viidatakse enam küll samasooliste tagakiusamisele Venemaal, kuid paratamatult asuvad need teiste inimõiguste rikkumisega samas paketis.