/nginx/o/2013/06/11/1821894t1h7b4d.jpg)
Mida aasta edasi, seda enam tundub mulle ühiskondlikku debatti jälgides, et mehest on saanud Eestis nõrgem sugu, kes vajab erikohtlemist. Kuna aina kinnistuva arusaama järgi on poisid nõrgukesed, diskrimineeritakse tütarlapsi. On avalik saladus, et eliitkoolide 1. klassi võetakse poisse ja tüdrukuid võrdselt, aga kuna poisse on katsetele tulijate seas vähem, on neile ihaldatud kooli pääsemiseks seatud madalam latt. Sellist vahetegemist põhjendatakse asjaoluga, et poisid arenevad aeglasemalt.
Üheksa aastat hiljem, põhikooli lõpus kordub sama stsenaarium. Üks ema tunnistas kord, et poja keskkooli pääsemise pärast ta südant valutama ei pidanud, kuigi tunnistusel olid üksjagu kolmi. «Kui kesklinna popid koolid välja arvata, siis on iga keskkool poisi üle õnnelik, olgu ta tunnistus milline tahes, aga tütar peab kõvasti pingutama, et soovitud gümnaasiumi pääseda,» rääkis ta.
Tänavu suvel kurtsid kõrgkoolid, et praegune sisseastumissüsteem ei kõlba kuhugi, sest lävendipõhine kord ei arvesta poiste eripäraga – seda tuleks seda muuta, et rohkem poisse pääseks ülikooli. Muide, Tartu Ülikooli muutumisest aadlineidude instituudiks räägiti juba 80ndate lõpus, kui sinna pääses vaid sisseastumiseksamitega. Mul ei ole mitte midagi selle vastu, et ülikooli pääsemiseks tuleb teha erialatest, aga mingis vanuses võiks poiste avaliku soosimise ära lõpetada. Seda just Eesti meeste endi huvides.
/nginx/o/2008/07/01/53363t1hf555.jpg)