Anvar Samost: riigiettevõtted kui kiusatus

Anvar Samost Foto: Peeter Langovits

President kritiseeris hiljuti majandusministeeriumi tippametnikku, kes oli öelnud, et riigile kuuluva raudtee-ettevõtte Elron ülesanne on teenindada miljoneid reisijaid võimalikult efektiivselt, mitte teha regionaalpoliitikat. Kuigi nii president kui mitmed teised inimesed leidsid, et riigi omanduses oleva äriühingu eesmärk peaks olema parandada ka Tallinnast kaugemale jäävate kohtade tööhõivet, oli õigus siiski ametnikul.

Enam kui 15 aastat tagasi vaieldi tuliselt strateegiliste ettevõtete nimekirja üle. Käimas oli erastamine ning nimekirja pidid kuuluma Eesti riigile ja rahvale olulised firmad, mida tavalises korras müüa ei tohtinuks. Riigikogu suutis sinna emotsionaalselt laetud listi vahepeal sisse panna ka Liviko, Moe ja Rakvere piiritusetehase, Tori hobusekasvanduse, uudisteagentuuri ETA jne. Enamasti oli ettevõtte strateegiliseks kuulutamise taga poliitikute soov mingis valdkonnas toimuvat reguleerida või suunata. Lõpuks jäi peale arusaam, et selgem ja lihtsam on seda teha seaduste kaudu.

Niisiis peaksime ka Elroni puhul vaatama, mida ütleb seadus. Vastavalt äriseadustikule peavad nii juhatuse kui nõukogu liikmed (Elron on eraõiguslik äriühing nagu ka kõik teised riigile kuuluvad ettevõtted) täitma oma kohustusi «korraliku ettevõtja hoolsusega». Kui valijad soovivad, et parandataks tööhõivet väljaspool pealinna, ja poliitikud on selle vajaduses veendunud, siis miks on maakondades suletud nii palju riigiameteid? Miks on ainus väljaspool Tallinna asuv ministeerium haridusministeerium ja seegi Tartus? Miks ei leidnud toetust põllumajandusminister Helir-Valdor Seedri idee kolida 13 riigiasutust Tallinnast välja?