Jõulud Vana-Vigalas

Kool mõisahoones: aastast 1976 tegutses siin algkool, 1989. aastast 9-klassiline kool ning põhikooli esimese lennu lõpetas 1994. aastal teiste seas ka Gerd Kanter. Foto: Liis Treimann

Lisaks sellele, et Gerd Kanter käis siin koolis ja Mark Soosaar väntas oma ainsa mängufilmi, on Raplamaa uhkus Vana-Vigala mõis koht, kus vaatamata värskele renoveerimisele endiselt kummitab.

Suurtest magistraalidest eemale jäävale Vana-Vigalale lähenedes tunnetab kohe aastate hõngu – teeäärt palistab iidsete lehiste allee ning taamale jäävad maalilised samblaga kaetud tammed meenutavad omaaegset kümnekroonist.

Kivi-Vigala, Kesk-Vigala, Vana-Vigala… Varem on Vigalaid rohkemgi olnud – Kivi-Vigalat kutsuti sajandite eest ka Suur-Vigalaks, kuid eksisteerinud on veel Uus- ehk Väike-Vigala. Võõrale on see kõik kokku puder ja kapsad, kuigi ajalugu on kaugelt pikem kui Kivi-Vigalast läbi Kesk-Vigala Vana-Vigalasse jõudmine – kokku umbes kümme kilomeetrit.

«Kunagi, kui mõisnik tahtis hakata endale Kivi-Vigalasse lossi rajama, sest seal oli kirik, tulnud välja, et seal kive polegi. Kivi viga! Liikus siis edasi Vana-Vigala poole, et äkki siin on parem, aga siingi polnud kive. Vana viga!» meenutab  kohamuistendit põhikooli direktor Margit Liira.

Sammud öises mõisas
Teada on, et kuni 800. aastani oli Vigala piirkond peaaegu asustamata. Ometi moodustas see muistse iseseisvusaja lõpul koos Kullamaa ja Märjamaaga ühe seitsmest Läänemaa kihelkonnast. 13. sajandi algusest kuulusid need savised, kivideta maad feodaalse pisiriigi Saare-Lääne piiskopkonna koosseisu.

Keskajal läks Vigala ja selle ümbrus Vana-Liivimaa ühele võimukamale vasalliperekonnale Uexküllile, ja nii jäi see seitsmeks sajandiks. Uexküllide tugipunktiks sai praegunegi Vana-Vigala uhkus – mõis, mis küll siis, kui Berend-Johann Uexküll selle kivist ja kahekorruseliseks ehitas, oruveeru maalihke tõttu kahe päevaga jõkke libises. Uus paekivist, peamiselt klassitsistlikus stiilis hoone valmis 1772–1775.

1905. aastal, nagu Soosaare filmistki mäletame, pandi mõis põlema, kuid taastati peaaegu esialgsel kujul üheksa aastat hiljem. Tulekahjus hävisid paraku Uexküllide kunstikollektsioon, raamatukogu ja umbes 5000 ürikuga arhiiv.

Muide, Uexküllide järglane, 1922. aastal sündinud Jürgen-Detlev, käis viimati oma esiisade valdusi üle vaatamas 2005. aastal. Ja seegi pole kõik  – viimase Vana-Vigala mõisahärra Berend von Uexkülli pojapoeg, Tallinnas Rootsi saatkonnas töötanud Andreas tutvus omaaegses pealinna vabameelsete menupaigas, Nightmani ööklubis oma tulevase naise Mariliina Vilimaaga, abiellus temaga ja ristis poja Johannese Kivi-Vigala kirikus.

Praegu tegutseb mõisahoones, mis kolm aastat tagasi läbis üheksa miljoni krooni eest põhjaliku renoveerimiskuuri, Vana-Vigala põhikool. Ja on see siis keegi Uexküllidest või mitte, igal juhul võib majas öisel vaimude tunnil samme kuulda. «Trepist üles, trepist alla, natuke koridoris, mõlemal korrusel,» ütleb Liira. «Räägitud on mingitest valgetest daamidest või helenduvatest laikudest, vahel on kuuldud ka klaverimängu. Vahel hakkab tuletõrjeandur ilma nähtava põhjuseta tööle… noh, jah,» tähendab Liira.

Aegade jooksul on mõisas tegutsenud veel põllutöökool, mis hiljem uude majja kolis ning kutsekoolina Mihkel Aitsami (mees, kelle isa Uexkülli Aitsama talu rendi asjus kohtusse kaebas ja võitis, aga kes ise 1905. aasta revolutsioonis aktiivselt osales ja kirjanikuna ilma tegi) austavat nime kandis. Lisaks korteritele on siin olnud raamatukogu, sidejaoskond, juuksur ja osaliselt algkool.

Mõisahoone-taguse pargi Näljamüüri nimi tuleneb sellest, et 1869 oli siinmail tohutu ikaldus ning mõisahärra ei andnud näljastele talupoegadele leivavilja niisama, vaid ikka töö – pargi piirdemüüri ehitamise – eest.

Vigalal pole viga!
Praegu on Vana-Vigalas üsna tore elada. Mis siis, et kuigi veel 1989. aastal oli see Eesti suurim küla, kus elas 1028 inimest, ja nüüdseks on neid alles jäänud vaid 339 (pluss õpilaskodudes elavad õpilased). Mis siis, et kunagise Maapanga Vana-Vigala osakonna maja on lagunenud – alles on apteek, kaks toidupoodi, Lepiku lihatööstus, Liisu õmblusfirma, noortekeskus, rahvamaja ja raamatukogu, mis  leidnud koha päris uhkes endises jaamahoones. Aastatel 1931–1968 läbis Vana-Vigalat Rapla-Virtsu 96 kilomeetri pikkune kitsarööpmeline raudtee, millest tänaseks jäänud kitsast teed palistavad osaliselt tondilossidena tühjaks jäänud korrusmajad.

«Lugejate puudumise üle ma küll ei kurda, vald on ka hea, annab raamatuid, praegugi kannan uut pakki sisse,» ütleb raamatukogu juhataja Mare Ülemaante – tõeline maa sool, kes tuli siia elama ja raamatukokku tööle 43 aastat tagasi.
Ülemaante jutu järgi elatakse Vigalas nii nagu saab, nagu keegi oskab ja võimalik. Jah, külaelu on jäänud veelgi vaiksemaks kui kümne aasta eest, kui paljud nooremad polnud veel välismaale tööd otsima põgenenud. Ehk tulevad nad kunagi tagasi, kes teab, aga see võtab aega.

Kolhoosiajal keenud eluga ei anna praegust siiski võrrelda, nendib Ülemaante. Tööd oli siis kõigil, laudad loomi täis. Ühismajand õitses ja buss viis rahva linna teatrisse. Nüüd vaatab igaüks ise, kuidas hakkama saab ja kuidas bussid käivad. Mõni on elu hammasrataste vahele sattunud ja sinna jäänudki.

Jõulud tulevad aga Vigalassegi igal aastal. Selleks ajaks, kui lugu ilmub, on raamatukogus väike käsitöölaatki peetud, põhikool seest ja väljast kaunistatud ning majandusjuhataja metsast uhke kuuse toonud. Läinud nädalal alustas koolis ka jõulukohvik, millega tegid algust õpetajad ise. Kes tõi omavalmistatud pirukaid, kes poest mandariine. Edasi pidasid kohvikut juba õpilased ise.

Jõuluõhtul seab aga Vana-Vigala rahvas end Kivi-Vigala kirikusse. Hoogsamas rütmis peetakse pidu alles nääride ajal, sest siis läheb rahvamajas peoks ja lavale on oodata kohaliku folklooriansambli Kiits­harakad segarühma.

Vana-Vigala Raplamaal

Asub: Vigala vallas Raplamaal, Jädivere-Silla maantee ääres