Õnnemaa ei toonud loodetud rikkust

Juuli 1930. aasta märtsis. Foto: Erakogu

Minu isapoolse vanatädi tütar Tõntsu Juuli läks 1920. aastate keskpaiku Brasiiliasse õnne otsima. Ta oli pärit Harjumaalt väikese talu viielapselisest perest, kus vanim poeg peremeheohjad sai. Teised pidid omal käel toime tulema. Juuli töötas linnas kuskil vabrikus, kui kuulis võimalusest sõita priiküüdiga, Brasiilia kohvimõisnike kulul, sinna kaugele maale hästi tasuvale tööle. Juuli võis tollal olla juba 30. aastates neiu. Ta kutsunud kaasa ka oma sõbratari, minu umbes samaealist emapoolset vanatädi Mariannet (Kubja Anna), aga tema ei läinud.

Just Marianne vanade paberite seast leidsin kaks Juuli kirja. Selgub, et tema on kohviistanduse raskest tööst pääsenud. São Paulo kesklinnas asunud suur immigratsioonimaja, mille kaudu kauged tööotsijad kohtadele suunatud. 28. märtsil 1926 läkitatud kirjas teatab Juuli, et on São Paulos portugallaste juures teenijaks, kiidab oma härrat ja prouat. «Pean ütlema, et tööd on mul tõesti vähe: viis tuba ja üks köök kraamida ja kolme inimese sööginõud pesta, söögid teeb proua ise. Pesu lastakse kõik väljas pesta, isegi minu pesu. /---/ Ajaviiteks lastakse näputööd teha.» Veel kirjutab ta, et süüa saab hästi, süüakse kõiksuguseid taimi, marju ja aedvilju, proua tahtvat ta paksuks sööta. Pererahvas on kaunis rikkad, peavad toiduainete kauplust, Juuli imetleb, et proual on kaheksa siidkleiti. «Pean ütlema, et mina ei ole kordagi veel kahjatsend, et Eestist välja sõitsin. Usu, Anna, et siin Brasiilias on üksikul inimesel, pealegi naisterahval palju kergem elada kui Eestis. /---/

Palka saan ma Eesti raha järel 4500 marka kuus ja prii tuhvlid ja voodiriided, ühe kleidi sain kingitud ja kaks paari sukki ja kuld arnpandi (sks das Armband, «käevõru» – H. T.). Siis lubati palka juurde, kui ma süüa hakkan tegema.»