Krokodilli lõugade ees ja vahel

David Vseviov, Irina Belobrovtseva, Aleksander Danilevskij «Vaenlase kuju: Eesti kuvand nõukogude karikatuuris 1920.–1940. aastatel» Valgus, 2013 Foto: Repro

Üldteada on pilajutt eestlasest, kes koos teistega elevanti vaatleb. Teised vaevad elevandi kasulikke külgi, eestlast vaevab mõte, mida elevant küll temast arvab. Lugu tundub naljakas senikaua, kuni me mõttes rahuliku rohusööja mõne suurema kiskja – näiteks karuga – asendame. Siis ei tundu mure enam naljakana. Sellel teemal annab koguni mitu korralikku raamatut kirjutada. Äsja ilmunud «Vaenlase kuju: Eesti kuvand nõukogude karikatuuris 1920.–1940. aastatel» lähtub just sellisest perspektiivist.

Autorid jõuavad üldistusteni, mis ei ole paraku raamatu lehekülgedel esitatud selge kokkuvõttena, vaid mida võib leida läbi mitme korduse. Tundmata siinjuures küll autorite eelistusi, julgen esitada mõned üksikud järeldused.

Esiteks ei olnud nõukogude karikatuur aastatel 1920–1940 kuigi kõrgel kunstilisel tasemel, mille väljaselgitamine aga polnudki autorite esmane eesmärk. Seda ei üritagi enamik karikatuuride ajaloo uurijaid üldiselt teha. Siiski näib üks nõukogude karikatuuri eripära olevat suhteliselt rohke sõna ja tekstiliste selgituste kasutamine. Ega see tõesti väga head taset kinnita. Enamasti hinnatakse karikatuuride puhul joone täpsust ning selgust. Eriti tõstetakse esile kujutisi, mis ei vajagi teksti ja on vähemalt lähedases kultuuriruumis ilma sõnadeta mõistetavad.