Kuidas saada inimeseks

Czesław Miłosz Foto: Corbis/Scanpix

See ei ole arvustus. Esiteks ei ole mul piisavalt haridust arvustuse kirjutamiseks ja teiseks oleks lugupidamatu kirjutada nobelisti elutööst (isegi proosat ja elulugu täiesti kõrvale jättes) nii lühike arvustus.

Miłosz on kõike, mida üks luuletaja võiks tahta olla. Tunnistan – enim avaldab mulle muljet tema mehisus, tema jõud. Jõul pole midagi pistmist räuskamise ja laamendamisega. Jõud on see, kui inimene kogu oma elu jooksul kannatlikult ja targalt maailma üles ehitab. Kivi kivi haaval. Ükskõik kui kaugele tal teinekord ka minna ei tuleks, ta läheb. Ta võib küll olla häiritud sellest, et purjus titaanid tema ehitatut pidevalt laiali loobivad, see võib teda meeleheitele ajada; mis me jampsime – see ajabki teda meeleheitele, aga ta ei näita seda välja, või kui näitabki, siis mingil juhul ei lase ta ennast sellest takistada, ta ehitab edasi. Tõeline võidujooks ei toimu üksikute suurte žestide, vaid kannatlikkuse rajal. Selline asi on jõud, ja Miłosz on sellesinatse jõu kehastus, üks parimaid, keda tean.

Miłoszi luulel pole midagi pistmist terminiga «maitse». Inimene, kelle isiksus ja looming hõlmab ruumis vähemalt meie kontinenti ja ajas vähemalt vahemikku antiigist tänapäevani – tema puhul ei saa tõesti maitsest rääkida. Ta esindab seda, mis on alati olnud, kandvaid konstruktsioone ja vaikust nende vahel. See ei ole maitseasi. See on baas, see kannab. Jõuluehteid oskab teha peaaegu igaüks, ehitisi, mis ajahambale vastu peavad ja koondavad endasse nii palju – see nõuab suurt inimest.