Tuulest ja deemonitest

Paha politseinik Foto: Kaader filmist

Šoti kirjaniku Irvine Welshi romaanide tegevused toimuvad Šotimaal, kus siis mujal. See Šotimaa on neis romaanides üks kõle koht, kus vali tuul tõmbab ja narkomaanid seisavad lõdisedes majaseina ääres. Aga nad ei lõdise mitte tuulest, vaid sellepärast, et heroiin sai otsa.

Sellise lohutu maailma on režissöör Jon S. Baird oma teises täispikas, Irvine Welshi ka eesti keelde tõlgitud romaani «Kõnts» põhjal tehtud filmis kenasti üles ehitanud. Peategelaseks n-ö paha politseinik Bruce Robertson (James Mc. Avoy). Bruce Robertson teeb peaaegu kõike, mida üks politseinik teha ei tohiks – ta manipuleerib inimestega, tarvitab narkootikume ning kannatab lõhestunud isiksuse ja hallutsinatsioonide käes. Sellistel puhkudel kiputakse ka eeldama, et vastuolude kiuste on karakteris kuskil peidus ka soe, inimlik alge, mis tegelikult, kui valla päästa, ületab paljude teiste inimliku alge mitmekordselt. Vihjas ka «Kõnts» sellise asjaolu võimalikkusele.

Olin enne filmi vaatama minekut jõudnud tutvuda ka valdavalt Briti pressis ilmunud kriitikaga ja see midagi head ei tõotanud. Film aga hakkas neid negatiivseid ootusi petma. Lugu ise on järgmine – Bruce Robertson peab juhtima üht mõrvajuurdlust. Selle mõrvajuurdluse käigus hallutsineerib Robertson oma aegruumi segamini ja sellest vaatab vastu tühjus, mitte aga juurdluse edukas lõpp. Vaatamata Robertsoni karakteri teatavale klišeelikkusele ja võimalusele, et selle võiks ju hõlpsasti lahti muukida ja pärast seda kinotoolis magusat kinound magada, seda siiski ei juhtunud.