Väike nõid liiga suurel laval

Väike nõid (Katri Pekri) koos teiste nõidadega Blocksbergi mäel nõiasabatit pidamas. Foto: Kuno Laaniste

Koguperelavastus «Väike nõid» on pärast nelja-aastast pausi väikeste muudatustega Nukuteatri kavas tagasi. Kui 2009. aastal oli lavastusse kaasatud külalistena professionaalsed lauljad, siis nüüd on etenduse juurest täiend «muusikaline lavastus» kadunud ning kõik NUKU näitlejad on ka laulma pandud.

Pärast Nukuteatri juhi vahetust on mitme lavastuse puhul olnud tunda kokkuhoidlikkust, ent kui siiani on see toonud kaasa nutikaid ja laste fantaasiat elavdavaid lahendusi (headeks näideteks «Nublu», «Muinasjutud paberil»), siis Nokia kontserdimaja saal jääb taaselustatud «Väikese nõia» jaoks liiga suureks.

Tegijad lavastust targu muusikaliseks ei nimeta, kuid lauludel on ses lavastuses siiski kandev roll ning pidevalt tabasin end mõttelt, et väikest nõida võinuks etendada Iiris Vesik. Sel hetkel ma ei teadnud, et 2009. aastal just Iiris väikest nõida mängiski. Ja mis seal salata, lapsepõlveaegne telelavastus Mari Lillega nõia osas kummitab ka kusagil kuklas. Samuti tundus, et vaatamata helgele sõnumile ja lustakatele seikadele jäi etendus kesise valgustuse (valgusefektid seevastu on põnevad!) tõttu liialt süngeks. Kostüümid on nutikad ja värvikad, ent pidevad öised stseenid (või kehv valgustus?) jätavad nende hiilguse varju. Tõelist osavust nõuab kindlasti pika nõia «varustusse» kuuluvatel sõrgadel õõtsumine, millega Anti Kobin tädi Rumpumpeli rollis suurepäraselt hakkama saab. Tõenäoliselt on see keerukam, kui lihtsalt kõrgeid kontsi proovida.