Kana, riis, mangod ja rupskid

Hommikune peaaegu kohustuslik rupskisupp Huarazis. Foto: Riin Kõiv

Kohtasin oma peruulastest sõpru Saksamaal. Mäletan, kuidas nood ühtelugu kurtsid ja kannatasid, et nälg on. Esmalt kahtlustasin süüdlasena õnnetute tudengite pisikest stipendiumi. Aga ei, hoopis saksa toit ei kõlbavat süüa. Olin segaduses. Olgugi et äädikast küllastunud, polnud toidul, mida odava raha eest tudengisööklas pakuti, häda midagi. Lõppude lõpuks – toit on toit. Nii ma mõtlesin ja sain alles Peruus oma üüratust eksimusest aru.

Peruus ei ole toit pelgalt toit (ja mitte iga toit ei ole toit!), vaid miski, mis struktureerib ja polsterdab kogu argise ja mitte-argise elu. Peruulase maailm on toiduga läbi kasvanud nagu peekon. Toit täidab tänavaid, mõtteid, arutelusid ja muidugi kõhte – tulemuseks õrnalt üle-ümardunud peruulased.

Keskmiselt kolmandik seltskondlikust vestlusest keskendub roogade, toorainete, restoranide ja kogemuste kirjeldamisele ning arutamisele, kiitmisele või laitmisele. Minnakse detailideni, mida mina oma paganliku «mis aga ette antakse, tuleb ära süüa»-suhtumisega ei osanud ettegi kujutada või siis mille õrna varju olin kohanud vaid kokandussaadetes ja sedagi nõmedaks vale-gurmaanluseks pidanud.