Elu pahupool: beebid surevad peksu ja uimastite tõttu

Vägivalda reedavad verevalumid lapse kehal (foto on illustratiivne). Foto: Corbis/Scanpix

Vähem kui aasta vanuste väikelaste tahtlike ja tahtmatute tapmiste arv Eestis aastatega ainult kasvab.

Peamiselt mahuvad taoliste juhtumite alla nn. raputatud lapsed. Kuid näiteid on teisigi – beebidele sünteetilise heroiini manustamisest kuni nende eesmärgipärase surnukspeksmiseni.

Eestis teatakse paremini vast oma paarikuise lapse läbi peksnud ja siis beebil mitu päeva piineldes surra lasknud Julia Korõševa juhtumit. Kohus mõistis aasta alguses Korõševa koguni kahekümneks aastaks vangi.

Ema julmust ilmestab selles juhtumis väljavõte Korõševa poolt vanglast emale saadetud kirjast: «…hea, et seda peletist enam ei ole, kui rõõmus mina veel olen. See peletis rikkus kõik minu plaanid ja kui ta poleks praegu ära surnud, siis oleksin ta nagunii niikaugele viinud…»

Vabatahtlikult ei ole meile siiani ükski vanem tunnistanud, et jah ma raputasin oma lapse surnuks või invaliidiks.

Sellistest drastilisemast juhtumitest räägiti hiljuti Põhja prefektuuri korraldatud rahvusvahelisel mõrvakonverentsil. Üritusel, kus oma kogemusi pervertide paljastamisel jagasid maailmakuulsa Madeleine McCanni juhtumiga tegelenud kohtupsühholoog Thomas Joseph Sullivan ja uurimisala parimad asjatundjad Venemaalt.

Ent nn. perverssused või sadism on õnneks äärmuslikud erandid. Suurimaks mureks on ja jääb laste surnuks või invaliidiks raputamine. Üldlevinud arvamuse kohaselt on nn. raputajad psühholoogiliselt ebastabiilsed inimesed. Nutva lapse tõttu kaotavad nad kannatuse kiiremalt, kui eeldaks.

Paraku on näiteid teistsuguseidki. 2009. aasta 15. juulil toodi Lasnamäelt Tallinna lastehaiglasse üliraskes seisundis – kliiniline surm - kaheksa kuu vanune poiss. Isa sõnul poiss ühel hetkel enam lihtsalt ei hinganud.

Väliste vigastusteta lapsel kahtlustati algusest peale raputamist. Arstide prognoos oli karm – 95 protsendilise tõenäosusega poiss sureb. Politsei eraldas vanemad teineteisest juba haiglas ja alustas uurimistoimingutega.

Uurimisalustena oli see pere igas mõttes eriline – mõlemad olid kõrgharitud ja tunnistajate kinnitusel last väga armastanud vanemad. Pool aastat varem abiellunud pere hoidis silmnähtavalt kokku.

Politsei pidas lapse raputamises kahtlustatavana kinni isa. Vanemate seletus oli, et laps võis end vigastada kukkudes maha nende kahekohalisest madalast voodist. Teoorias on raputatud lapse sündroomi tekkimine – verevalumid ajus ja silmapõhjades – sellisel moel välistatud.

Viis päeva hiljem poiss suri. Lahang näitas, et raputamisest tingitud vigastused võidi põhjustada kolm-neli ööpäeva enne haiglasse jõudmist. Uurijad tegid ära hulga tööd – võtsid välja kõneeristused, vestlesid naabritega, korraldasid uurimistaktikalisi kombinatsioone, ent poisi vanemad keeldusid endiselt raputamist omaks võtmast.

Abielupaar uskus lõpuni, et lapse surma võis põhjustada mõni haruldane geneetiline haigus. Selle võimaluse uurimiseks pöörduti isegi Tartu teadlaste poole.

Selles loos jäigi uurijail tõde selgitamata. Kriminaalasi lõpetati tõendamatuse tõttu teadmisega, et teoreetiliselt võisid poisi surma põhjustajad olla nii ema kui isa. Miks? Saatuslikul päeval olid mõlemad üksinda lapsega ligi tund aega. Ühele neist kahest ajavahemikust jäigi poisi raputamine.

Ent miks? Raputamiseni viinud tõenäoliseid motiive oli mitu. Esiteks lapse nutt seoses hammaste tulekuga. Teiseks - eelnenud õhtul oli pere külastanud tuttav, kellega koos tarbiti hiliste öötundideni 0,7 liitrine pudel viskit. Ainuüksi alkoholi tarbimine oli selles peres harv juhus. Nüüd lisandus siia lühikeseks jäänud uneaeg ja viril laps. Tulemust me teame.

«Vabatahtlikult ei ole meile siiani ükski vanem tunnistanud, et jah ma raputasin oma lapse surnuks või invaliidiks,» ütleb Põhja prefektuuri lastekaitse talituses uurija Jaanika Jürisson.

Milliste juhtumitega on lastekaitsetalituse uurijad veel kokku puutunud ja millised on nende uurimiste lõpplahendused, loe edasi Postimehe paberlehest.