Kirjanikuhärra vitaalsuse saladus

Kodus Märjamaal: tuttavad kasutavad Harri Jõgisalu kohta omadussõnu vaikne, tasakaalukas, intelligentne, viisakas, erudeeritud, aus. Foto: Mihkel Maripuu

Äsja Eesti Rahvuskultuuri Fondi elutöö tänuauhinna pälvinud kirjanik Harri Jõgisalu (91) sõidab Märjamaal möödunud sajandi lõpust pärit Ladaga, kirjutab arvutil uusi raamatuid ning veedab suved aiamaal kõpitsedes. «No hullem oleks, kui ma lillegi ei liigutaks!» lagistab ta naerda.

Oi, lapseke, tule-tule sisse ja võta istet! võtab mind Jõgisalude Märjamaal asuvas korterelamus vastu Harri Jõgisalu abikaasa Elsa. (Uskuge, teatud vanuses kõlab sõna «lapseke» kui palsam hingele.)

Elsa vudib seejärel kööki ning toob lauale kompvekid, pähklid ja kirsid. Kaasas on ka pilt Harri Jõgisalu noorusajast. «Harri oli ikka üks igavesti ilus mees!» õhkab Elsa. «Oh – jah – küll ma abiellusin ikka ilusa mehega!»