Donald Tomberg: lõpetamise pidevus ja tee eikuhugi

Donald Tomberg Foto: Erakogu

1.Olen vahel mõelnud, et neid, kes tänaseks on ligi neljakümnenda eluaasta kandis, ei iseloomusta põlvkondlikult mitte võidud või kaotused (võitjate põlvkond vms), vaid lihtviisiliselt ikka see, millised on olnud nende kohanemis- ja kasvutingimused teel puberteedist keskikka, ja see, kuidas nad on vastavate tingimustega suhestunud. Ja kui küsime, millised on need tingimused, siis on vastus lihtne: tingimusteks on mitmete ühiskondlike elunormide/viiside/praktikate pööraselt kiire muutumine ja lõpetamine. Nõnda on nähtud ka väga õnnelikke algusi ja jätkumisi (ja Eesti saigi taas iseseisvaks!), ent lõpud-lõpetamised ikkagi nagu domineerivad.

Kõrvalepõikena märgin, et nii lõpust kui algusest mõtleme tavapäraselt ikka sündmuse tähenduses. Sündmus on jällegi ajas mõistetud kvandina, jagamatuna (sündmus on see, mis juhtub), tegevus aga laotub ajas laiali. Tavaliselt me neid asju nii jaotame. Ses mõttes olekski praegu paslikum rääkida lõppudest ja lõpetamis(t)est, nõnda kaasame siis ka protsessilisuse.

Minevikulist fikseerivad ja tulevikku määravad lõpud-lõpetamised võivad toimuda ka suurema kärata, tihti ka seetõttu, et sündmus lahustub teisel tasandil protsessilises, laotub ajas laiali – nt me teame, et me aastasadu samaviisi püsinud maaelukultuur hääbub, ent see ei lõpe päris päevapealt. Aastasadu samaviisi kestnu lõpulisus hajub laiali mõnele aastakesele ja vastavalt me ei tajugi nõnda eriti tragöödiat. (Küllap oleks kõik me jaoks mõistetud teisiti, kui keegi keelaks talumajanduse.)

Püüdmatagi kõiki noid olulisi lõppe-lõpetamisi siin üles lugeda, tehkem vaba käega siiski väike popurrii.