Vormsi mees hakkab meres vetikaid kasvatama

Vetikad Foto: Arvo Meeks / Lõuna-Eesti Postimees

Kui kõik läheb plaanitult, hakkab Vormsi volikogu aseesimees Ove Koska Vormsi ja Hiiumaa vahel meres järgmise aasta suvel katsetama punavetikate kasvatamist.

«Ratsa rikkaks ei saa ja päris kulda ei kasvata, pigem huvitab see külg, et sellisel kujul pole seda maailmas tehtud,» ütles portaalile Läänlane.ee osaühingu Vormsi Agar juhatuse liige Ove Koska. «Pioneeri tunne teeb asja oluliselt põnevamaks,» lisab ta.

«Vetikas ise on agarik, millest tehakse looduslikku želatiini,» ütleb Koska.

Seesugune vetikas ehk ladina keeles Furcellaria lumbricalis on piiratud loodulik ressurss. Seda konkreetset punavetikat kasvab Eesti meres küll, aga vetika eluks sobivaid paiku on väga vähe. Üks laht, kus see kasvab ja kust seda ka välja traalitakse, on Saaremaa külje all. Seal tegutseb aktsiaselts Est-Agar, mis traalib, kogub, ostab kokku ja töötleb vetikaid, et sellest saada unikaalset tekstuuriandvat lisaainet furcellaraani. See on stabiliseeriva, paksendava ja geelistava ainena kasutuses toidu-, põllumajandus-, kosmeetika- ja farmaatsiatööstuses.

Ove Koska tegevuse teeb eriliseks see, et ta mitte niisama ei kogu looduslikult meres kasvavat agarikku, nagu Saaremaa ettevõte, vaid hakkab vetikaid eraldi selleks kasvatama ja alles siis korjab selle merest välja ja viib töötlemistehasesse. Koskale teadaolevalt ei kasvatata seda punavetikat kuskil mujal maailmas. «Vormsi ja Hiiumaa vaheline ala oma sügavuselt oleks just kui koht seda kasvatada. Nimetame seda põllumaaks,» räägib Koska.

Kuidas agarikku merevees kasvatatakse?

Selleks, et vetikaid inimese tahtele alluvalt meres kasvatada, tuleb taimed panna suurtesse sumpadesse. Koska katsetab alguses ümara kujuga sumpasid, mille läbimõõt on 36 meetrit. Sumbad visatakse sobivasse sügavusse, kus vetikad paljunevad ja vees hõljudes kosuvad. Kui õige aeg käes, tõstetakse sump üles ja korjatakse sellest vetikad välja laeva pardale.

Kasvatamise üksikasjad on veel väljatöötamisel ja kõike tuleb katsetada, sest kelleltki eeskuju võtta pole. «Järgmine aasta on koos Eesti Mereinstituudiga katseaasta, et välja selgitada see optimaalne sügavus, kus vetikas kõige paremini võiks kasvada, kus valgustingimused ja veetemperatuur oleksid optimaalsed - on ta siis meeter, kaks, kolm või neli meetrit allpool merepinda,» selgitab Koska. «Kuna selliseid sumpasid osta kuskilt pole, siis tuleb eri variandid välja mõelda ja vaadata, milline neist konstruktsioonidest vastu peab ja on kõige mugavam opereerida.»

Sumbad peavad olema tugevad, sest merest neid välja ei võeta ning peavad vastu pidama aasta ringi vee liikumisele. Seepärast ankurdatakse nad talveperioodiks merepõhja.

Vetikat, mis näeb välja nagu väike põõsas, saab kasvatada umbes maist septembrini. «Siis on merevee temperatuur ja valguse hulk sellises tasakaalus, et ta kasvab,» ütleb Koska. Esimene «katselapil» kasvanud vetikakogus võetakse merest välja ilmselt järgmisel suvel. «Proovisumbad tuleb eri kõrgustele panna ja teha seiret: kui palju suve jooksul päikest paistis, milline oli veetemperatuur, millisel kuul oli juurdekasv kõige parem... See on esialgu tänamatu ülesanne, kodutöö tuleb ära teha,» jutustab Koska.

Eesti Entsüklopeedias on kirjas, et Läänemeres leidub agarikku kividele kinnituva või lahtiselt mere põhjas lebava vormina. Agarik on 4–20 (60) cm kõrgune, tema punakaspruun tallus haruneb põõsataoliselt, sisaldab agar-agari taolist tugeva tarretusvõimega ainet furtsellaraani, mida kasutatakse kondiitritööstuses. Eestis kogutakse seda vetikat aastast 1966 Väinamerest ja töödeldakse Saaremaal Kärlas.

Pikemalt loe portaalist Läänlane.ee