Nils Niitra: kiidulaul Jürgen Ligile

Nils Niitra Foto: Sille Annuk

Poleks arvanud, et minu keel paindub kunagi Jürgen Ligi kiitma, aga siit see tuleb. Niisiis on mul väga kahju, et erakonnakaaslased Ligi ettepaneku lõpetada linnamaasturikultuuri edendamine niimoodi põhja lasid.

Ligi pani endale piltlikult öeldes pommivöö ümber, jooksis sellega oma erakonna valijate suunas ja üritas end õhku lasta. Ehkki plahvatust hoolimata kahest meeleheitlikust katsest ei toimunud, oli Ligi sooritanud sümboolse kummarduse kõigi nende suunas, kelle jaoks auto on ainult ja üksnes sõiduvahend ning kelle arvates maksusüsteem ei peaks toetama eputamist.

Et olla lõpuni aus, siis on minu peres kaks autot – 2002. aasta Renault’ mahtuniversaal ja 2005. aasta universaalkerega Fiat. Selle suurema auto ostsime alles siis, kui sündis neljas laps – tavalisse autosse nelja last ei topi. Kui lisada veel maakolkas elamise fakt, siis vast pole kellelgi põhjust pärida, miks on suurel perel kaks autot.

Jalutasin hiljuti hommikul oma auto parkimiskoha juurest Tartu kontori suunas ja nägin ristmikul pöördeootel nelja autot: kõigepealt Porsche Cayenne, siis selle järel BMW X5, siis mahtus vahele üks Lexuse sedaan ja selle järele veel Audi linnamaastur. Sedalaadi masinad on Tartus tavalised, aga seekord sattusid need lihtsalt nii armsasti üksteise sappa.