Ainus, mis jääb, on kontekst
Kellele ei meeldiks Britney Spears? Kes kardab Britney Spearsi? Britney Spears – dekonstruktsioon või rekonstruktsioon? Kultuuriinimesed armastavad sääraseid küsimusi, Britney annab hea võimaluse küsida ning arutleda. Mõnikord tundub mulle, et kultuuriinimesed on Britney pantvangi võtnud, ta muutuva vaatenurgaga uimaseks löönud, semiootikat ja tähendusvälju täis toppinud ning kontekstisse ära uputanud.
Võib-olla oleks aeg Britney lastele tagasi anda, viia sinna, kuhu ta päriselt kuulub. Jah, aga kuhu? Kes seda enam mäletab. Britney on popmuusika kinnistäht, tema valgus ja vari on vaadeldavad praktiliselt kõigis popiilma nurkades. Ja tundub, et Britneyle see sobib. Uus album olevat «siiras» ja «ehe» kontseptsiooniplaat «üksindusest» ning asjadest, «mis elus tegelikult olulised».
Mainitud substantse sisaldab «Britney Jean» umbes sama palju, kui leidub neid populaarses jutusaates «Jüri Üdi klubi», ülejäänu on puhas kunst. Kollaaži ja kontraste rakendab «Britney Jean» uljamalt, kui juhtus eelmistel Britney albumitel, samas pole plaat kehvem kui «Blackout», «Circus» ning «Femme Fatale», peate selle teadmisega edasi elama. Ainus, mis jääb, on kontekst – see tõik väärib nentimist ikka ja alati, Britney Spearsi puhul aga eriti.
Mart Juur
----------------------
/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
/nginx/o/2013/12/06/2670688t1h4d53.jpg)