Loov dialoog. Kunstnikepaar Mari Adamson ja Adamson-Eric

Loov dialoog. Kunstnikepaar Mari Adamson ja Adamson-Eric Foto: Kultuurikava.ee

Muuseumi juubelit tähistava näitusega „Loov dialoog" võetakse aga esmakordselt ühiselt vaatluse alla eesti kultuuriloos legendaarse kunstnikepaari Mari Adamsoni (1908–2000) ja Adamson-Ericu (1902–1968) lugu. Nad kuuluvad eesti kunstis teedrajavate klassikute hulka ja olid legendid juba oma eluajal. Näitus on hommage muuseumi loojale Mari Adamsonile ja oma loomepärandiga muuseumile sisulise selgroo andnud Adamson-Ericule ning keskendub kahe tugeva loovisiku teineteist toetavale ja mõistvale dialoogile nii loomingus kui ka elus.

Mari ja Eric kohtusid esmakordselt 1920. aastate lõpus eesti kultuurirahva seltskonnas Pariisis, kus mõlemad oma kunstnikutee alguses õppisid ja loomingulisi sihte seadsid. Taaskohtumine Eestis 1930. aastate keskel viis abiellumiseni 2. jaanuaril 1936. Pärast 1934. aasta Kreeka reisi tunnustatud maalikunstnikuna Tallinna saabudes lõppes Adamson-Ericu üle kümne aasta pikkune õpinguteperiood Lääne-Euroopas ning ta jäi püsivalt Eestisse elama. 1930. aastatel töötas Mari Tallinnas moe- ja tekstiilikunsti vallas, tõustes esile Pariisis omandatud meisterlikus tehnikas karakterloomade ja nukkude andeka loojana. Tema tööd ilmestasid toonaseid rakenduskunstinäitusi ning ta oli 1932. aastal asutatud uuendusliku Rakenduskunstnike Ühingu (RaKÜ) üks rajajaid. Mari kutsel liitus 1930. aastate teisel poolel RaKÜ-ga Adamson-Eric ning tema silmapaistvale arengule maalikunstis lisandus ka eesti kunstiloos suundanäitav tegevus tarbekunsti ja disaini vallas. Mõlemad kunstnikud pärjati 1937. aasta Pariisi maailmanäitusel audiplomiga.

Keerukad sõja-aastad, mil Adamson-Eric oli evakueeritud Venemaale, ning sõjajärgne periood, mis tõi aastatel 1949–1950 kaasa poliitilised repressioonid, nõudis kunstnikepaarilt sirgeselgset teineteise toetamist. Adamson-Ericu varasem looming mõisteti hukka, formalismis süüdistatuna heideti ta välja Kunstnike Liidust, keelati õppejõutöö ja sunniti taanduma Tallinna Riikliku Tarbekunsti Instituudi direktori ametist, võeti ära ateljee ning ta pidi minema lihttööliseks jalatsivabrikusse. Kuigi 1953. aastal kutsuti ta taas õppejõuks, päädis üleelatu 1955. aastal insuldile järgnenud parema käe halvatusega. Õppides vasaku käega töötama, jätkus Adamson-Ericu jõuline maalijakarjäär ning realistlikule kujutluslaadile lisandus kindla ja läbitöötatud kompositsiooniga mänguline abstraktne vormikeel. Tema 1960. aastate loomingut iseloomustab plahvatusliku energiaga eesti kunsti üldpilti uuenduslikke ideid toov areng tarbekunsti vallas.

Pärast sõda eelkõige vaibaloomingule pühendunud Mari Adamsoni loominguliseks kõrgajaks kujunesid 1960.–1980. aastad, mil valmivad jõuliselt isikupärased teosed, kus on ühendatud hea rütmitundega abstraheeritud kujundikeel, erakordselt peen materjali- ja koloriiditunnetus, mis pakub oma nüansseerituses kohati vägagi maalilisi tulemusi. Alates 1930. aastatest viljeles Mari Adamson meisterlikult monotüüpiatehnikat, milles ta sageli ka oma vaibakavandid visandas. Tema loomepärandisse kuuluvad ka avalikesse interjööridesse loodud erakordselt monumentaalsed seinavaibad.

Nii Mari Adamsonil kui ka Adamson-Ericul kujunes loomingu kõrval teiseks elutööks õppejõuamet praeguse Eesti Kunstiakadeemia eellaste, kunstikõrgharidust pakkuvates Tallinna Riiklikus Tarbekunsti Instituudis ja Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis (ERKI-s). Mari Adamson töötas üle 30 aasta armastatud ja nõudliku õppejõuna ning oli aastatel 1964–1977 professorina tekstiili- ja kostüümiosakonna juhataja. Adamson-Ericu panust professionaalse kunstikõrghariduse rajamisel Tallinnas on raske ülehinnata: tema direktorina töötamise ajal (1945–1949) Tallinna Riiklikus Tarbekunsti Instituudis asutatud rakenduskunsti erialade rohkus ja professionaalsete õppeprogrammide laiahaardelisus oli ainulaadne kogu regiooni kunstiõppeasutustes. 1953. aastast kuni elu lõpuni töötas ta mitme põlvkonna kunstnikukreedot oluliselt vorminud professorina.

Nii Adamson-Eric kui ka Mari Adamson olid läbi aegade aktiivselt kaasarääkivad loovisiksused eesti kultuurielus, sädelevad seltskonnainimesed ja kunstielu korraldajad. Kunstnikepaari 1936. aastal soetatud kodu Tehnika tänaval oli Mari lahkumiseni 2000. aastal mitmele põlvkonnale sõpradele külalislahkeks ja vaimselt ergastavaks kohtumispaigaks. Legendaarseks kultuurirahva kohtumispaigaks oli ka Lohusalu, kus Jaan Krossi ja Ellen Niidu perega maja jagades Adamsonid 1950. aastate keskpaigast alates suviti elasid ning loomingulist inspiratsiooni kogusid.

Näitus „Loov dialoog" markeerib kammerlikus valikus mõlema silmapaistva ja suure loomepärandiga kunstniku loomingu arengusuundi, tuues esile oluliste lugudega märgilisi teoseid nende ühisel teel. Fotod perekonnaalbumites kõnelevad Mari ja Ericu elust, nende perest, sõpradest, kolleegidest ja kaasteelistest ning nende kodust, ateljeest ja neile olulistest paikadest, nagu Adamson-Ericu ema Komsi talu Lõuna-Eestis ja suvekodu Lohusalus.

Näituse kuraatorid: Kersti Koll ja Ülle Kruus
Näituse kujundaja: Andres Tolts
Graafiline kujundaja: Kätlin Tischler
Publiku- ja haridusprogrammide kuraator: Liis Kibuspuu
Näituse töörühm: Renita Raudsepp, Ester Kangur, Uve Untera, Aleksander Josing, Hans-Otto Ojaste