Öö ei lõppe kunagi

Helgur Rosenthal ja Ardo-Ran Varres Tartu Uue Teatri lavastuses «Äralennuväli». Foto: Gabriela Liivamägi

Juba Juhan Liiv teadis, et must lagi on meie toal, ja meie ajal ka... Tartu Uus Teater venitab mustavad varjuvõrgud laenurkadest alla, keerutab-heietab lõnga, mässib end sisse, tõmbab mütsi silmile, kuni on puhta pimedusega löödud. Eesti voolab inimestest tühjaks, lahkuvad ka linnud, loomad ja taimed. Järele jääb hüljatud porine tühermaa, üksik vanainimene kusagil kolkas ja kolm poliitikut. Öö ei lõppe.

Just täpselt nii üldistav, kibestunud, küüniline ja impulsiivne «Äralennuväli» ongi. Kõik kõige negatiivsemad stsenaariumid mängitakse lõpuni ja kõik, mis saab halvasti minna, läheb veel halvemini. Näeme rahvuse lõppu – kodumaatuid pagulasi ilmaruumi eetrisse hajumas, nutiseadmete infotilgutist sõltuvaid õõneskehasid, ärapõlatud talente, võõrdunud armastajaid, halloo-kosmos-halloo-maa-stiilis skaibikõnesid ning kiirnuudlikarbi seltsis veedetud üksikuid öid helendava arvutiekraani ees.

Mõjuv, kas pole? Kahjuks mitte piisavalt. Kuigi teema on oluline ja valus, on seda käsitletud piiratult ja ühekülgselt. Nii Mart Aasa (teksti autor) kui ka Tartu Uue Teatri käekirjale omaselt on see lavastus kandva narratiivita kollaaž. Üks õnnetu pilt teise järel. Kahjuks on kaadrite tase kandva kunstilise terviku moodustamiseks liiga ebaühtlane.