Riik loobub õllemiljonitest

Foto: Repro

Valitsus eesotsas jääpuurist rahandusministri Jürgen Ligiga otsib katet 24 miljonile eurole, mis on puudu muidu ühest Euroopa täiuslikumast riigieelarvest.

Ligi toob parlamendi ette uuesti eelnõu, mis piiraks autode käibemaksu tagastamist, kuigi ta teab, et kaevab nii endale auku. Autode käibemaksueelnõu ei meeldi paljudele tema enda erakonnast ega riigikogu koosseisust, avalikkuse häälekast vastuseisust rääkimata.

Millest koosneb riigieelarve tulupool ja kust leida 24 miljonit eurot? Kopsaka summa annavad eelarvesse aktsiisid. Alkoholiturul on käinud viimased kaks aastat tuline andmine, sest koostamisel on tuleviku alkoholipoliitika raamdokument, nn roheline raamat, mis jõuab valitsuskabinetti arvatavasti uue aasta esimestel kuudel.

Tüli järjest teravam

Tüli ja intriige on alkoholiturul küllaga, käib justkui kaevikusõda, mitmete huvigruppide võitlus, kuid relvastus on ebavõrdne – Reformierakonna ridades äsjastel kohalikel valimistel Tartu volikokku pääsenud, Eesti joogitootjate edetabeli tipus oleva A. Le Coqi juht Tarmo Noop on selgelt soosingus. Vähemasti kui vaadata kange alkoholi tootjate mätta otsast.

«Mis iganes seoseid võib pastakast välja imeda. Kellelgi pole keelatud Eestis oma parteilisi eelistusi näidata,» ütleb Noop kuivalt. «Olen olnud Reformierakonnas selle algusaastatest saadik. Pole märganud, et mul oleks olulisi eeliseid, välja arvatud see, et mõni inimene pole mulle võhivõõras ja saan neile helistada, esitada oma argumente.»

Alkoholitootjad mõistavad teinekord õllemeeste juttudesse lipsavat fraasi «meil on oma peaminister» aga täiesti ühemõtteliselt.

Ka sotsiaalministeeriumi ametnikud, kes puutuvad kokku rohelise raamatu koostamise ja alkoholipoliitika kujundamisega, teatavad tuimalt, et selle valitsuse ajal ei muutu alkoholiaktsiisidega midagi. Mitte midagi peale selle, et need valitsemiskokkuleppe järgi igal aastal tõusevad. Aga tõusevad nii, et üks alkoholiprotsent õlles on maksustatud 2,6 korda madalamalt kui üks alkoholiprotsent kanges alkoholis, ja käärid aktsiiside vahel muutuvad iga tõusuga suuremaks.

Kange alkoholi tootjaid ühendavat alkoholitootjate ja maaletoojate liitu juhtiv ASi Liviko juht Janek Kalvi ütleb, et nende karikas sai täis, kui oli näha, et valitsus kaldub aktsiiside võrdsustamise asemel eelistama pigem alkoholile miinimumhinna kehtestamist. Viimane oleks kasulik õlletootjatele.

Seevastu viinatootjatele näib õiglane aktsiiside võrdsustamine, sest alkohol on alkohol ja maksustamise objektiks peaks olema alkoholisisaldus joogis. Ühtlasi tooks see tulu riigikassasse, sest 11 liitrist absoluutalkoholist, mis eestlased aastaga ära joovad, moodustab 2/3 lahja alkohol ehk õlu, siidrid ja kokteilijoogid, mille pealt riik saab 2,6 korda väiksemat aktsiisi. Seega toob 1/3 tarbitud kanget alkoholi riigile 2/3 alkoholiaktsiisist. Aktsiiside võrdsustamisel saaks riik aastas juurde 50–60 miljonit eurot ja näiteks pudelile Saku Originaalile lisanduks 24 senti aktsiisi. Pereisa jooks õhtul kolme õlle asemel ehk kaks.

Õlletootja Tarmo Noop peab viinatootjate argumente rumalaks: aktsiiside võrdsustamist ei ole maailmas mitte keegi varem teinud; võrdsustamine lükkaks noori viina juurde; õlle tootmine on juba niigi viina tootmisest palju kallim; kaasneb liigjoomine; hoop turismile ehk kogu riigi majandus on löögi all; kui Lätis tuleb euro ja aktsiis on neil madalam, ostetakse õlut Lätist.

Mõlemal poolel on ette näidata oma argumente toetavaid uuringuid, mille on läbi viinud kaks Eesti juhtivat uuringufirmat. Teema erutab loomulikult tervisekaitseühendusi ja alkoholi vastu võitlevaid vabaühendusi.

Pikemalt loe Postimehe paberväljaandest või Postimees Plussist.