Ajakirjanduse nõrkus pole kindlasti ühiskonna huvides. Ühiskonna huvides oleks aastasadade jooksul kinnistunud läänekristliku väärtussüsteemi ülekandumine uutel tehnoloogilistel platvormidel toimivasse kommunikatsiooni, mitte selle väärtussüsteemi lammutamine selle vastaste argumentidega, nagu looks tehnoloogia iseenesest uut, neile sobivat väärtussüsteemi.
Naiivne oleks arvata, et ühiskondlik kommunikatsioon meedia vahendusel ei ole kellegi võõra silma vaateväljas. Pärast Teist maailmasõda toimis Soomes kirjastus, mis andis välja vasakpoolse sotsiaaldemokraatliku partei häälekandjat «Kansan Uutiset». Majanduslikult oli selle väljaandmine kahjumlik, kuid ots-otsaga tuldi kokku, kuna kirjastuse trükikoda sai lehele vajaliku paberi Nõukogude Karjala paberitehasest poolmuidu. Loomulikult pole sellel midagi ühist tänase olukorraga, kus rängas majanduslikus kahjumis päevalehe väljaandmine sõltub eelkõige tema omanikule kuuluva trükikoja Venemaalt laekuvatest trükitellimustest, kuid mõtlemisainet annab siiski.
Meil, seadusandjatel ja valitsusel tuleb vaadata peeglisse ja küsida endalt, kas me ikka oleme teinud kõik, et Eestis saaks areneda eetikal ja moraalil põhinev ühiskondlik kommunikatsioon ja vaba ajakirjandus, või oleme ise langenud turunduslõksu, kus ideede puudumist püütakse kompenseerida suhtekorralduslikke trikkidega kuni manipulatsioonini välja.
Sotsiaaldemokraatide üks mantratest, mida on ikka ja jälle kuulutatud, on see, et ühiskonnaasju peavad saama otsustada eksperdid, mitte poliitikud. Loomulikult on nende arvates eksperdid eelkõige need, kes jagavad nende maailmavaadet. Eriti reljeefselt joonistub see välja kultuuripoliitikas. Tsiteerin järgnevalt Rein Rauda, kes ajalehes Müürileht kirjutab nii: «Teisisõnu on kultuurinähtuste hindamises olemas valdkonda lähemalt tundjate sisering, mis suudab eristada kõiges pealekasvavas uut ja huvitavat, ja kultuurihuviline teine ring, mis ei koosne üldsegi mitte ainult teiste loomevaldkondade esindajatest, vaid on tegelikult palju laiem ja elualast sõltumatu. See on aga grupp, mis sõltub rohkem harjumusest ja peab oluliseks juba settinud ja seega turvalisemat kõrgtaset. Ning tema taga leiduvad siis veel kolmandad ja neljandad ringid, näiteks need, kelle kultuurivajadused sisaldavad head komöödiat, sisekujundusega sobivat maali ja midagi loetavat suvisele plaažile. Ning pole mingit kahtlust, et nii võib oma elu väärikalt ära elada. Ainult neil inimestel poleks tingimata vaja kaasa rääkida kultuurikeskkonna kujundamisel.»