Päevatoimetaja:
Uwe Gnadenteich
+372 666 2071

Kalle Muuli: lähme, Ülo!

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Ülo Nugis
Ülo Nugis Foto: EFA

Veerand sajandit tagasi räsis Eestit valjem sügisraju kui täna. Eelmisel õhtul Helsingisse väljuma pidanud reisilaev Georg Ots seisis ikka veel Tallinnas tormivarjus. Töö oli katkenud ka kaubasadamas, kuid mitte sadama tööliskomitees, kus valmistuti suursündmuseks – Töökollektiivide Ühendnõukogu asutamiseks. Enam kui 120 000 vene töölist pidid selles organisatsioonis koonduma ühtseks löögirusikaks separatistide ja IME vastu, mis ähvardas lahutada Moskvast ja allutada kohalikule võimule kõik üleliidulise alluvusega ettevõtted.

Rahvarinde juhid olid vene tööliste protestidele hakanud vastukaalu otsima juba suvel, kui tekkis Interrinne, venelaste poliitiline liikumine Eesti iseseisvuspüüdluste vastu. Mainori teadusdirektor Edgar Savisaar arutas siis akadeemik Endel Lippmaaga korduvalt ka seda, mida teha, kui Rahvarinne jõuga laiali saadetakse. Leiti, et Rahvarindele lisaks on vaja Töökollektiivide Liitu, organisatsiooni, mis esindaks eestimeelseid töökollektiive, kuid poleks otseselt poliitiline.

Töökollektiivide Liidu tuumikuks sai eestimeelseid tööstusjuhte ühendav Tallinna direktorite klubi. Ametlikult asutati see klubi alles kaks aastat hiljem, 1990. aasta novembris, kuid paarkümmend eestimeelset tööstusjuhti käisid ühiselt koos asju arutamas juba laulva revolutsiooni ajal. Rahvarinde leivaisa ja Savisaare otsene ülemus Ülo Pärnits oli Mainori direktorina ise selle klubi liige ja võttis ettevõtete juhtide ärarääkimisi enda peale. Direktorid olidki varmalt valmis Rahvarinnet toetama ja venelaste vastu koonduma, kuid keegi ei tahtnud olla eestvedaja. Direktoreid vaimustas isemajandamine, kuid poliitikasse nad ei kippunud.

Tagasi üles