Sigrid Kõiv: valikuline lepe

Sigrid Kõiv Foto: SCANPIX

Iseenesest mõista on iga kriisi ennetamine diplomaatiliste meetmetega mõistlikum kui kriisi lahendamine sõjaliste vahenditega. Ometi kipuvad väikeste hirmud suurte rõõmu kõrval vähetähtsaks taanduma, kuigi «paranoia on sageli tõe eelkäija», nagu ma kusagilt ammu lugesin.

Nädala eest teatas Euroopa Liidu välispoliitika juht Catherine Ashton, et Iraani tuumaprogrammi osas on jõutud kokkuleppele. Selle nimel pingutasid Suur­britannia, Hiina, Prantsusmaa, Venemaa, USA ja Saksamaa. ÜRO peasekretär Ban Ki-moon tervitas lepet tema pressiesindaja sõnul palavalt ning, tahtmata olla küüniline, mida muud olnukski tal teha. Iisraeli peaminister Benjamin Netanyahu seevastu nimetas lepet ajalooliseks veaks ning, mõeldes nagu üks väike teisest väikesest, tuleks pigem jagada Netanyahu pessimismi kui Ashtoni optimismi.

Postimehe välisuudiste juht Evelyn Kald­oja kirjeldas oma kommentaaris «Raketikilbiühistu» (PM 24.11.2010) globaalseid suhteid läbi korteriühistu toimimise loogika. Ning halvimal moel toimivaid inimsuhteid rahvusvaheline poliitika sageli meenutabki: andeks antakse harva, ainult äärmisel juhul ja tugeva surve all, mitte midagi ei unustata ning keegi pole siiras.