Külm ja tühjad šampoonipudelid. Eesti antropoloogi terava pilgu all

Sigrid Rausing Foto: Erakogu

Sotsiaalantropoloog Sigrid Rausing, kes on juhtumisi üks Suurbritannia rikkamaid naisi, avaldas just raamatu Eestis veedetud aastatest, kus ta uuris eestlaste mälu, identiteeti ja ajalugu. Tema Londonis asuvas kirjastuses käis külas Urve Eslas.

Raamat «Kõik on suurepärane» näitab 1990ndate Eestit üsna tumedates toonides. Lugesin seda Ida-Londoni mahajäetud tehasehoones – ei sooja vett, ei kütet - ja sain vist aru, mida te Eestis elades tunda võisite. Võõras koht, võõrad inimesed, veider toit. Ja seesama ainitine külmatunne, mis kogu raamatule refrääniks on.

Külm, nagu suur osa muudest aistingutest, on suhteline ja sõltub paljudest teguritest – üldisest keskkonnast, teadmistest, kogemustest. Mingis mõttes oli see Eestis kogetud külmatunne kohalike jaoks palju hullem, sest nad teadsid, kui eluohtlikult külmaks talvel minna võib. Kuid külm ei ole minu jaoks uus. Kui ma 17-aastasena perega Inglismaale kolisin, elasime majas, kus õhtul pesemata jäänud nõud olid hommikuks kraanikausis külmunud. Ma olin harjunud elama keskkütteta, kuid Londonis ei lähe kunagi nii külmaks, kui Eestis. Ja Eestis oli keskküte enamikus piirkondades siiski tavaline. See teadmine lõi kontrasti paigaga, kus ma Eestis elasin.