Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/07/05/1875352t1h3032.jpg)
/nginx/o/2013/11/29/2656568t1hb14b.jpg)
Kuraator ja kunstiline direktor Massimiliano Gioni sättis äsja lõppenud 55. Veneetsia biennaali kokku oma nägemuse järgi, et kunst võib olla hariv, olemata igav. Peamiselt sai Gioni printsiipi rakendada biennaali põhinäitusel «Entsüklopeediline palee», sest rahvuspaviljonides otsustasid sealsed kuraatorid ise, mida näidata, ning kokkuvõttes leidis didaktiline lähenemine vähe kasutust.
«Entsüklopeediline palee» laenab oma pealkirja möödunud sajandil fašistide eest Ameerikasse põgenenud itaallaselt Marino Auritilt. Mees võttis 1955. aastal USA patendiametis arvele maailma entsüklopeedilise palee – idee 136-korruselisest muuseumist Washingtonis, kuhu Auriti mõtte kohaselt pidid väljanäitusele jõudma kõik inimkonna suurimad saavutused rattast satelliidini ja ürgaja artefaktist avangardini. Hoone maketist kaugemale ei jõutud. Nüüd on aga olematu hoone makett ja samaväärselt lennukad ideed jõudnud maailmakuulsale kunstiüritusele.