Täna 25 aastat tagasi seisis Rüütel Moskvaga silmitsi

Arnold Rüütel Moskvas NSV Liidu ülemnõukogu presiidiumi istungil 26. novembril 1988. Foto: ERR

Täna täitub veerandsada sündmustest, kui tollane ENSV ülemnõukogu presiidiumi esimees Arnold Rüütel seisis ainukese Balti vabariigi esindajana silmitsi Moskva keskvõimu ja Mihhail Gorbatšovi rünnakutega. Ja võitis.

Rüütel meenutas usutluses Postimehele, et tulised sündmused hargnesid vahetult enne ja pärast 16. novembrit 1988, kui ENSV ülemnõukogu võttis vastu iseseisvusdeklaratsiooni.

Eesti käitumine 1987-1988 aastal tõi kaasa NSVL Ülemnõukogu esimehe Mihhail Gorbatšovi viha vabariigi juhtkond ei lasknud siin viia keskvõimu plaane. «Eesmärk oli Eesti ümber rahvastada. Selles pole mitte mingisugust kahtlust,» meenutab Rüütel.

Nimelt soovis keskvõim Nõukogude Liidu uuesti üles ehitada tööstuse ja põllumajanduse arendamise kaudu ja selleks tuli rajada Eestisse uusi suurettevõtteid. See oleks tähendanud immigratsiooni kasvu, kuna Venemaa ajalehtedes Uuralini välja teatati, et vajatakse tööjõudu.

Moskva eesmärk oli Eesti ümber rahvastada. Selles pole mitte mingisugust kahtlust.

Eesti rahvaarv kasvaski 1,5 miljonini. Kui enne sõda, Tartu rahu piirides oli Eestis üle 1,2 miljoni elaniku ja neist kaheksa protsenti venekeelseid, siis iseseisvuse taastamise ajal oli venekeelset elanikkonda 42, 5 protsenti.

Rüütli sõnul oleks see protsent olnud veel palju suurem, kui oleksime kaasa läinud nende protsessidega, mida keskvõim Moskvast peale surus ja nõudis.

Moskva nõudmised oleks Eesti lämmatanud

Näiteks nõuti Eestilt kahekordistada põlevkivi tootmist, mis tähendas 25 miljoni tonni asemel 60 miljonit tonni. Seda selleks, et toota elektrit, millega saaks rahuldada Leningradi tuumajaama tipptunni-vajadust. Lisaks sooviti avada uusi fosforiidimaardlaid ja veel hulka suurtootmise objekte.

Rüütli sõnul tegi ta omalt poolt kõik, et nõudmisi pidurdada. Ülemnõukogu võttis vastu otsuse, et kaevandusi ei tohi avada, peatati elektrijaamade ehitus ja fosforiiditootmise laiendamine.

Toonane Looduskaitse Selts, mille üks asutajaliige oli Rüütel ja kuhu kuulus üle 25 000 inimese, oli suur tõukejõud. «Nende otsustega jäi venekeelse elanikkonna arv peatuma 42,5 protsendi juures,» räägib Rüütel.

Samal ajal taheti Moskvas võim veelgi enam tsentraliseerida. Sellele viitas 1987. aastal lõpus teatavaks saanud plaan luua OMONi üksused, mis olid varustatud kõige moodsama tehnikaga, et ohjeldada suuri ühiskondlikke rahvaüritusi.

Nähti ette, et Gorbatšovi perestroika võimaldab rahvakogunemisi ja neid tuleb ohjeldada. Rüütli juhitud ülemnõukogus võeti 28. jaanuaril 1988 vastu otsus, milles keelati selliseid jõude kasutada.

Märtsis kerkis Moskvas küsimus, miks Eesti seadust vastu ei võta, ja Rüütel pidi selgitusi andma. «Ütlesin, et seda pole mõeldav teha, kuna meil on vabariigis oma kord. Juunis tõstatus sama teema, kuna kõik teised vabariigid olid seaduse vastu võtnud,» meenutab Rüütel.

Avanenud võimalus

Peagi nägi Rüütel akent, et Moskva plaanid Eestis ei rakenduks. Selleks tuli ette valmistada hulk kohalikke seadusi, sealhulgas suveräänsusdeklaratsioon. Kõik see ei saanud jääda saladusse, jutt läks liikvele ja nõukogude ajal tegid «lutikad» oma töö.

«Mind kutsuti 15. novembril Moskvasse, Nõukogude Liidu ülemnõukogu esimehe Anatoli Lukjanovi juurde. Kella 12 ajal olin kohal, Lukjanov nõudis, et võtaksin suveräänsusdeklaratsiooni seaduse projekti tagasi. Ma ei nõustunud sellega, meie jutuajamine kestis üle tunni. Ta tuletas mulle meelde karistusparagrahvi 62, mis tähendas 10–15 aastat vanglat, asumisele saatmist või veelgi rangemaid karistusi.» Rüütel ei nõustunud ikkagi, mispeale ütles Lukjanov, et Rüütel peab kohe minema ideoloogiasekretäri juurde. Kõik kordus.

Viimase lennukiga jõudis Rüütel Tallinna tagasi ja 16. novembri hommikul algas istung, mida juhatas Väljas, keda usaldasid vene inimesed ja paljud parteilased, kes ei olnud Rüütliga sama meelt.

Suveräänsusdeklaratsioon võeti küll 16. novembril vastu, aga 26. novembriks kutsuti Rüütel taas Moskvasse, ülemnõukogu presiidiumisse.

Seal tuli tal vastata NSVLi ülemnõukogu esimehe Mihhail Gorbatšovi rünnakutele. «Mis jama te seal korraldate, tegemist on kriminaalkuriteoga!» ägestus Gorbatšov korduvalt. Ta nõudis, et Rüütel peab vabandust paluma ja oma allkirja tühistama. Seda ta ei teinud, teenides vastupanuliikuja tiitli, ning see oli tema karjääri tähthetk.

Otsuste tähtsus selgus hiljem

«Toona polnud see veel nii üheselt mõistetav, aga tegelikult kasutasime olukorda ära, võtsime vastu üle 1500 seadusotsuse. Mõistsime hukka represseerimised ja küüditamised. Sisuliselt võtsime Eesti iseseisvuse vastu neil aegadel, enne 20. augustit 1991,» leiab Rüütel.

«Taastasime õigusruumi, lähtudes Euroopa õigussüsteemist. Reformisime juba nõukogude ajal Eesti õigussüsteemi, et Euroopa Liitu astuda. Sellepärast olime euroliitu astudes esirinnas, ennetasime teisi Euroopa Liitu astujaid. Sellise aluse lõi 16. novembri ja seda kinnistasid 26. novembri otsused. Sellest päevast algas Nõukogude Liidu lagunemine.»

Rüütel helistas enne 16. novembrit Läti, Leedu, Gruusia ja Ukraina riigijuhtidele, kutsus neid üles samasugust deklaratsiooni vastu võtma, kuid nood teatasid, et ei suuda seda läbi viia. «Peame olema tänulikud Vaino Väljasele, sest pole kahtlust, et Gorbatšov esitas talle väga tõsiseid nõudmisi.»