Kahekesi, kolmandat oodates

Hando Runnel Foto: Peeter Langovits

Igal kirjanikul on oma tuumtekstid, mille valik sõltub muidugi ka lugejast. Mina kasvasin raske roki, erootika ja sümbolismi apoliitilises õhustikus ning saavutasin seetõttu oma esimese tõsisema kontakti ilmselt just selle osaga Hando Runneli luulest, mis ei ole ta loomingus tuumne.

Nagu näiteks seda sorti ekspressiivsed arendused: «Tasem kui tuhat tanki, roomavad väikesed vähid, / ei klõbista nemad konte, ei krigista hambaid, ei ähi.» Runneli luuletustel oli võimsaid algusi, nagu kõigile tuntud «Ei mullast sul olegi enam suurt lugu, / kui kõndima õpid parkettide pääl ...», aga lõpp jahtus tasapisi maha.

Mõnel võimsal algusel («Öö lõhnab, vihma sajab, / on kevad Tartu peal ...») oli ka sama võimas lõpp, kus Tartu ülikool maapõhja vajus. Enamasti maandati ürgluulelist väge siiski argise iroonia ja poliitiliste vihjetega, mis tegi kurvaks või kõdi, aga ei põrutanud tingimata läbi. Kui taevalik inspiratsioon ja võrratu värsitehnika järsku kohtusid, siis jah, siis lõi hinge kinni küll. Hiljem taipasin, et poeedi panus kultuuri ongi ehk need mõned vapustavad värsiread, millele luuletus vormitäiteks ümber kirjutatakse.

Kas meeldis see müüdi ja madaluse segu või mitte, ometi teadis igaüks, et just nii tuleb luuletada 1970. aastate lõpu Eestis, et just see on see ainus riskantne luuletamisviis ja et Eesti kõige riskantsem luuletaja on Hando Runnel.