Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/07/05/1875370t1h2206.jpg)
/nginx/o/2013/11/22/2641086t1h02d4.jpg)
Harva juhtub, et kirjandusväljale astutakse kaksikdebüüdiga. Rekordiomanik kolmikdebütandina on vist Oskar Luts, kelle «Kevade I», «Kapsapea» ja «Paunvere» nägid trükivalgust (näidendite puhul rambivalgust) ühel ja samal, 1912. aastal. Aga tervikteosena, nagu me praegu «Kevade» diloogiat tunneme, ilmus see järjestikustel aastatel («Kevade II», 1913). August Jakobson oli küll see mees, kes, nagu Mart Kadastik nüüd, debüteeris kaheköitelise «Vaeste-Patuste aleviga» (1927). Igal juhul võib Kadastiku debüüdiski näha piiriületust.
Kuigi erinevate pealkirjade all ja iseseisvalt loetavad, on tegemist ikkagi ühe tervikteosega: üks ja seesama peategelane, läbivad kõrvaltegelased, sündmuste ja lugude omavaheline põimitus, esimese raamatu algusest teise lõpuni ulatuvad seoste- ja sõltuvusahelad, raamkompositsioon, puänteeritus. Kõik see räägib teadlikust ettevõtmisest, kirjutaja tahtmiste ja oskuste («Ühte Henn Paavel oskas ja tahtis – kirjutada») – mida tajutakse siinpool olevana – teostamisena sealpool piiri, kus asub või peaks asuma kirjandus (resp romaan) oma rööbikilma, tegelikkuse ja väljamõeldise segu, kujundliku sõnakasutuse, karakteriloome ja kehtestava sõnumiga.