«Sa laenasid mult mootorratast / ja lasid selle ära tõmmata / mul pole pretensioone / mis ma ikka teha saan / kuid kas sa siis aru ei saa, rumal nali on see,» laulab Psychoterrori laulja Freddy J.M.K.E «Rumala nalja» kaveris ja bänd toetab teda selja tagant võimsalt kiunuva kitarriga psychobilly’ga. See kõik on midagi väga inimlikku, mis annab inimesele head võimalused suhestuda.
Psychoterrori muusikaga on inimesel üldse lihtne suhestuda, sest see on inimlik muusika. Briti raadioklassik John Peel ütles kunagi ansambli The Fall kohta kuulsad ja kuldsed sõnad: nad on alati samasugused ja alati erinevad. Teise kuulsa briti bändi Motörhead kohta öeldakse, et nad on 40 aastat mänginud sama riffi, aga ikka on hea. Kindel kraam, öeldakse. Psychoterror jääbki muusika mõttes ehk kuhugi sinna Motörheadi ja The Falli vahele, ka selles mõttes, et nende peale võib alati kindel olla. Igavene kindelolemine ei pruugi olla kõikidel juhtudel kompliment, aga Psychoterrori puhul on. Nende energia murrab ootuspärase horisondist siiski kindlalt läbi.
Janar Ala
-----------------
The Killers
/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
/nginx/o/2013/11/22/2640942t1h2b21.jpg)