Eesti Ajalehtede Liidu tegevdirektori Mart Raudsaare sõnul saab uuenenud Sirbile anda lõpliku hinnangu alles mitme numbri pärast, kui on otsa saanud juba varem valmis kirjutatud niinimetatud sahtlimaterjal.
Raudsaar: lõpliku hinnangu saab anda Sirbile mitme numbri pärast
Raudsaar ütles intervjuus Kuku raadiole, et tänases Sirbis hakkab umbes kümnenda lehekülje järel tulema sahtlimaterjal.
«Kui ma vaatasin Sirbi esikülge ja seal olevat joonistatud graafilist nägu, siis meenus mulle rühmitus Noor Eesti ja juugendstiil, võimalik, et see on juhuslik. Tahetakse öelda, et meie oleme nüüd need noored, kes tulevad ja teevad asju testmoodi. Teisel leheküljel räägib Kaur Kender oma programmilises kirjatükis kirurgi tegevusest elupäästjana ja ütleb, et ta on Eesti kultuuriajakirjanduse traumakirurg ning ta suudab päästa kultuuriajakirjanduse. Ma ei tea, kas Eesti kultuuriajakirjandus vajab päästmist,» rääkis Raudsaar.
Raudsaare sõnul oli äärmiselt huvitav lugeda ka Sirbi impressumit.
«Et olla kindel oma mälus, käisin eile raamatukogus ja lugesin endiste revolutsioonieelsete Sirpide impressumeid. Jõudsin järeldusele, et juurde on tulnud ainult üks uus nimi ja see on Kaur Kender. Küll aga on ära kadunud hulk nimesid. Siit ma teen järelduse, et ta töötab koos hulga vabakutselistega, kes aitavad lehte teha, aga ei ole võtnud vastutust. Ajalehe tegemine on galeeriorja töö päevast päeva, nädalast nädalasse, kuust kuusse. Lehe tegemises on loomulikult glamuuri ja lõbu, aga seda jääb aja jooksul üha vähemaks,» nentis Raudsaar.
Ta nentis, et sõpradega on tore koos asju teha, aga meil on lõppude lõpuks tegemist siiski Eesti kultuuriajalehega, mida ei sobi teha sõpruskonnal, kes teevad asju teatud maitsekihile.
«Siin peab olema nagu rootsi lauda minnes, me tahame näha erinevaid asju, mitte ainult singirullikesi ja täidetud mune. Kui ma söön aasta aega ainult keedetud ube ja joon piima peale, siis on see kõik muidugi tervislik, aga lõpuks läheb süda pahaks, kui ma näen jälle piima ja keedetud ube,» rääkis Raudsaar.