Mikk Salu: Doris Kareva väärikus

Mikk Salu Foto: Liis Treimann

Viiekümne aasta pärast ei huvita kedagi, kuidas Kender Sirbi üle võttis, kas lasi lahti kaks, neli või kaheksa inimest. Täpselt nii, nagu ei huvita kedagi, kas Ibsen peksis naist ja Hemingway koera või vastupidi. Ain Lutsepp ronib lavale ja deklameerib neid ikka ja keegi ei räägi ebaprofessionaalsusest.

Viiekümne aasta pärast ei huvita kedagi ka Berk Vaheri üleskutse Sirpi boikoteerida, Jaak Urmeti toetus, kellegi kolmanda takkakiitmine ja neljanda parastamine, et kes neile nüüd üldse Sirpi kirjutab. Metsakalmistu on praegu ja ka viiekümne aasta pärast täis asendamatute rivisid, aga Sirp ilmub täna, ilmub järgmisel reedel ja ka ülejärgmisel.

Viiekümne aasta pärast ei huvita kedagi ka see, kas Kivisildnik kirjutas Runneli kohta «t***hiinlane», kes kelle kohtusse kaebas ja kelle poolt Sinijärv ühel või teisel hetkel oli, kas keegi reetis kedagi, keegi keppis kedagi või keegi kleepis suud kinni. Või, noh, Sirj­e Kiini huvitab, tema kirjutab sellest raamatu ja ülejäänud arutavad, kas tähtsam on kirjaniku tekst või kirjaniku elu ja kas neid asju tuleb vaadata koos või eraldi. Ja võib-olla kirjutab Sirje Kiin juunior juunior viiekümne aasta pärast samuti raamatu, kus räägib Kenderist, Karevast ja Viidingust ja sellest, keda reedeti, kes keppis, kes lahti lasti, ja ülejäänud arutavad, kas tähtis on looming või tähtis on elu või on need üks ja seesama ning kas kõik kokku on ainult sümbolid.