/nginx/o/2013/07/05/1876338t1ha842.jpg)
/nginx/o/2010/05/09/364287t1ha4b1.jpg)
Erinevalt väga pealetükkivatest sääskedest ei tee rohe-vesihobu, suur-kuldtiib, suur-mosaiikliblikas ega teelehe-mosaiikliblikas inimesele kurja. Et inimene neile kurja ei teeks, on nad Eestis nüüd kaitse all.
Tellijale
Rohe-vesihobu ja ta kolm sugulast on nüüd kaitse all
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Igat masti suuremaid ja väiksemaid sumistajaid on meie üsna metsikus looduses ja isegi linnades soojal ajal küll ja küll. Kas nende nelja liigi kaitse alla võtmine on põhjendatud?
«Täielikult,» kinnitas Tartu Ülikooli putukateadlane Jaan Luig. «Mõni kolleeg on küll väitnud, et osa Eestis nii tavalisi liike ei peaks kaitsma. Aga see on lokaalne lähenemine – need neli putukaliiki on euroliidu looduskaitsedirektiivi all.»
Keskkonnaminister Jaanus Tamkivi allkirjastas eelmisel nädalal määruse, mille järgi kuuluvad rohe-vesihobu, suur-kuldtiib, suur-mosaiikliblikas ja teelehe-mosaiikliblikas Eestis nüüd III kaitsekategooria liikide hulka.
Neli kaitsealust
See tähendab, et nende putukaliikide ligi 37 hektaril olevad kaks püsielupaika Valgamaal Puka valla Plika ja Prange külas on nüüd kaitse all ning püsielupaikadele kehtestatakse kaitse-eeskiri.
Luig selgitas, et Eestil on Euroopa Liidu liikmena kohustus ja vastutus kaitse all olevaid liike hoida. «Näiteks Inglismaal pole suur-kuldtiiba juba ammu,» märkis ta. «Kui meil on see liblikas kaitse all, siis ta arvukus suureneb ja liik võib siit edasi levida.»
Selles jutus on uba. Aga mõeldes peagi meid painama hakkavatele vägivaldsetele sääskedele, tekib küsimus: mille poolest on need kaitse alla võetud neli putukaliiki erilised?
«Neid pole ka Eestis igal sammul,» kostis Luig. Näiteks Eestis varem üsna tavaline teelehe-mosaiikliblikas on Tartumaa tolmu ammu tiibadelt raputanud.
«Poisikesena leidsin esimese teelehe-mosaiikliblika Variku raudteejaama lähedalt 1975. aastal,» meenutas Luig. «Nüüd on nad sealt kadunud. Raudtee ääri ei niideta ja nii muutub elupaik liigile sobimatuks.»
Kõige põnevam kaitse alla võetud putukas on Luigi silmis kiililiik rohe-vesihobu. «Teised kiilid, näiteks suur tondihobu, lendavad toitu otsima üsna kaugele,» selgitas Luig. «Aga rohe-vesihobu püsib oma jõelõigu kohal.»
Kapsaliblikas lendab uisapäisa siia-sinna, isane rohe-vesihobu on aga territoriaalse käitumisega: ta patrullib oma alal ning passib emaseid ja saaki.
Eestis kuulub III kategooria kaitsealuste liikide hulka enam kui paarsada üsna tavalist liiki: näiteks laanekuklane, atlandi tuur, harilik kärnkonn, nastik, valge-toonekurg, valge vesiroos ja künnapuu. Kaitse alla on nad võetud sellepärast, et nende liikide arvukus võib kriitiliselt väheneda.
Kõike enam ei või
Mida tähendab aga inimesele, kui tema naabruses elab näiteks rohe-vesihobu? Jahipidamine ja kalapüük on püsielupaikades lubatud, selgitas keskkonnaministeeriumi nõunik Hanno Zingel.
Aga püsielupaikades on keelatud lageraie, turberaie on seal lubatud vaid kaitseala valitseja nõusolekul.
Keelatud on ka liigne tallamine ning selle pärast ei tohi püsielupaikades väljaspool teid ja radasid sõita auto või maastikusõidukiga. Piiratud on telkimine, lõkke tegemine ja rahvaürituste korraldamine.
«On hea, et Eestis on märgatud ka putukaid ja võetud neidki kaitse alla,» ütles Luig. «Euroopas ja ka meil on putukaid vähemaks jäänud.»