Nalja rohkem kui rubla eest

Vanemuises novembri alguses esietendunud «Minu järel, seltsimees!» kuulub Ray Cooney loomingu algusperioodi. Väidetavalt on kirjutamiseks saadud inspiratsiooni vene balletilegendist Rudolf Nurejevist, kes pages läände 1961. aastal.

Tunnistan ausalt, et läksin teatrisaali koos väikese eelarvamusega, sest kui ühes lauses on koos sõnad «komöödia», «Cooney» ja «Vanemuine», siis hakkab peas tööle väike häirekell. Nagu kord ütles tuttav muusik baarileti ees: «Teater on nagu inimene – talle jääb maine külge ja sellest on keeruline vabaneda.» Saalist väljudes olin aga meeldivalt üllatunud, sest oli tore õhtu ja naerda sai rohkem kui rubla eest. Lubati farssi ja seda ka sai.

Esietendus meenutas ameerikamaist situatsioonikomöödiat, kus taustaks purginaer. Kodu asemel oli aga teatrisaal ja purginaeru asemel eesti inimeste elav naerulagin ning mõnel puhul ka aplaus. Lavastaja Tanel Jonase jaoks on see neljas lavastus ja seni kõige suurema trupiga. Panna kümme inimest liikuma trepist, ustest ja kapist sisse-välja on omaette väljakutse. Laval oli näha ansamblimängu – on need, kes jooksevad rohkem, ja need, kes natuke vähem. Aga jooksevad kõik ja tundus, et mõnuga – naudib näitleja, naudib ka publik.