/nginx/o/2010/03/26/338543t1h20d1.jpg)
Tallinna loomaaia elukatest on ajakirjanduses tihti juttu olnud. Hoopis vähem räägitakse neist, kes loomadega iga päev tegelevad, neid söödavad ja kasivad, nende heaolu eest hoolt kannavad. Loomaaia mitmekeelse töötajaskonnaga tutvus ajakirjanik Hille Tänavsuu.
Loomaaias töötab paarsada inimest. Ligi 70 protsenti neist ei pea oma emakeeleks eesti keelt.
«Vene inimesed on emotsionaalsemad, vähenõudlikumad ja kuidagi rohkem loomadele pühendunud,» hindab loomaaia direktor Mati Kaal.
Võib-olla tuleneb muulaste suur ülekaal ulukihooldajate hulgas sellestki, et eestlased on enam maa tõugu ja eelistavad tegelda tulunduslike koduloomadega. Töö loomaaias pole kerge ei vaimselt ega füüsiliselt. Seal elab ju palju ohtlikke elukaid, kes võivad käppa, hammast või nokka tõsta ka oma hooldaja vastu.
Aga näiteks elevandipuurist tuleb päevas oma pool tonni sõnnikut välja ajada. Loomaaia titeosakonnas, kus turgutatakse oma ema poolt hüljatud kutsikaid, vasikaid, tibusid ja muid orbudest loomalapsi, käib lutitamine-putitamine ööpäev läbi.
Täitmata kohti pole
Abidirektor Vladimir Fainštein, kes tööväge juhatab, on loomaaias töötanud 30 aastat. Tema hinnangul on kollektiiv tugevnenud ja ühtsemaks saanud just viimastel aastatel.
«Varem oli ulukihooldaja ebapopulaarne amet,» iseloomustab ta ning lisab, et sellelt kohalt käis varasemalt läbi hulgaliselt juhuslikke inimesi. «Üle ühe olid joodikud ja neile ei saanud kunagi kindel olla.»
Meeletu kaadrivoolavuse tõttu pidid osakonnajuhatajad sageli ise käima loomi talitamas. Praegu on aga Fainšteini sõnul mõnes mõttes head ajad. «Inimesed on paigale jäänud, mistõttu täitmata töökohti pole,» märgib ta.
Tõsi, palgad pole eriti kiita. Väljaõppeta inimene alustab abitöölisena 5000-kroonise kuutasuga. Aga virgal ja pühendunud inimesel on kõvasti arenguruumi. Töötades ja õppides võib ta jõuda ulukihooldusmeistri tiitlini, kus palk küünib Eesti keskmiseni.
Ikka tagasi loomaaeda
Esimese zoo-osakonna juhataja Tatjana Miljutina ütleb, et kes on viis aastat siin töötanud, see ka paigale jääb. Tema on jäänud juba 33 aastaks.
Miljutina tuli loomaaeda varsti pärast Peterburi põllumajandusakadeemia lõpetamist, sest abiellus eestivenelasega. Oma toonast ametivalikut ta ei kahetse ega kavatse kuhugi mujale tööd otsima ka minna.
«Meil on väga hea kollektiiv. Ja loomad annavad energiat,» pajatab naine. «Juhtub vahel, et tuled hommikul pahas tujus, aga kuuled juba kaugelt, et keegi tervitab sind rõõmsalt. Nad tunnevad su kaugelt ära. Halb tuju hajub hetkega.»
17 aastat tagasi päästis Miljutina haruldase lakkhundi elu, kes oli ootamatult haigestunud botulismi. Tavaliselt lõpeb see haigus surmaga. Loom oli täielikult halvatud ega liigutanud oimugi. Tänu tohtrite oskuslikule ravile ja Miljutina visadusele tõusis Susanna nelja kuu pärast taas jalule.
«Teda tuli sondiga toita, kaks-kolm korda päevas masseerida, temaga võimelda. Olin tema kõrval ööd ja päevad,» meenutab naine võidukalt tollast vägitegu. «Kahe kuu möödudes pidi mu lootus pea et kaduma, aga just siis hakkas ta varvast liigutama. Sai lõpuks terveks ja sünnitas veel lapsigi.»
Mullu sai Miljutina loomaaia teenetemärgi – neid märke on üldse välja antud vaid üheksa. Tema osakonna elukad on peamiselt imetajad – sõralised, kabjalised, kiskjad, aga ka ahvid ja elevandid.
Juhtus nii, et omal ajal ei viitsinud Miljutina tütar Irina koolis õppida. Ema seadis ta valiku ette: kas lõpetad keskkooli või tuled loomaaeda tööle. Plikaohtu Irina valis loomaaia.
«Mõtlesin, et ta ei pea vastu, väsib ja jätkab ikka õpinguid, aga tema jäi,» mõtiskleb ema.
«Loomadega on palju lahedam suhelda kui inimestega, loomad on erilised,» sõnab Miljutina tütar, 33-aastane Irina Salminen, kes praegu töötab loomalastega. «Olen ka muud proovinud, vahepeal välismaalgi elanud ja töötanud, aga kõik teed toovad ikka siia tagasi.»
Üks neist, kes on vahepeal mujal õnne käinud otsimas, on ka akvarist Sergei Saraikin. Loomaaeda tuli ta tööle 18-aastasena, sest oli tahtnud lapsest peale loomadega mässata.
«Kui tulid suured muutused, siis mõtlesin, et eraettevõtlusega võib üleöö rikkaks saada. Tegin oma juuksurisalongi,» naerab ta oma praegusel töökohal, akvaariumide vahel askeldades.
Ennast otsides on ta töötanud ka stjuuardina, rätsepana, õppinud meditsiini ja esinenud lavalgi. Siiski loobus Saraikin kõigest ja naasis loomaaeda.
«Just siin on tõeline ilu. Vaadake seda uut elu, mille arengule just mina saan kaasa aidata…» näitab ta akvaariumis hõljuvat ehmest. «Ja siin käib pulmamäng,» osutab ta teisele akvaariumile, kus kaks kalakest rõõmsalt ujuvad.
Kokku on tema hoole all enam kui poolsada akvaariumi ja seitse suurt basseini.
Mõnus õhkkond
Teise zoo-osakonna juhataja Jelena Semjonova lõpetas 1986. aasta kevadel keskkooli ja tuli paari nädala pärast koos sõbratar Natašaga loomaaeda tööle. Nataša on ammu läinud, tema aga jäänud – töö kõrvalt kõrgkooligi lõpetanud ja lihttöölisest osakonnajuhatajaks tõusnud.
Semjonova hoole all on enamasti linnud ja troopikamaja elanikud. Ka lindude eest hoolitsemine võib traumasid tekitada. Isegi kurelt võid sinika saada, rääkimata kotkastest, kakkudest või pelikanidest.
«Lähen puuri puhastama, aga see ju tema territoorium, mida ta asub kaitsma,» märgib ta.
Semjonova ema Jevgenia Jefimova leidis oma tõelise kutsumuse alles pensionieas. Ta on väga olulise koha peal – loomaaia söödateenistuse juht.
«Ma töötasin toidukaubanduses. Härra Fainštein kutsus mind siia tööle, tal oli hädasti ja ruttu töötajat vaja,» ütleb 71-aastane Jefimova reipalt. «Nüüd olen juba 16 aastat siin.»
Nii ema kui ka tütar on töö ja eluga rahul. «Mina ei kurda küll millegi üle,» kinnitab vanaproua. «Olin nädala kodus, igalt poolt hakkas valutama, vererõhk tõusis. Tulin tööle ja kõik hädad kadusid.»
Tähtis on oskus luua elus enda ümber mõnus õhkkond, võtab tütar jutuajamise kokku.
Staaži loomaaias
• Anne Saluneem – 46 aastat
• Elle Värnik – 45 aastat
• Mati Kaal – 42 aastat
• Koetan Luštšik – 41 aastat
• Mai Soomer – 40 aastat
• Saima Luik – 38 aastat
• Tatjana Miljutina – 33 aastat
• Juta Jarmoš – 31 aastat
• Vladimir Fainštein – 30 aastat
• Zinaida Rohlova – 30 aastat
• Tatjana Sidorenko – 27 aastat
• Irina Polištšuk – 26 aastat
• Tiiu Viires – 26 aastat
• Marika Hiob – 26 aastat
• Ljubov Kozitševa – 25 aastat
• Tiit Maran – 24 aastat
• Jelena Semjonova – 24 aastat
• Imbi Taniel – 24 aastat
• Niina Bodpriatova – 24 aastat
• Inari Leiman – 23 aastat
• Jana Sajadjan – 23 aastat
• Julia Pent – 23 aastat
• Eha Kalbus – 23 aastat
• Valentina Pavlenko – 22 aastat
• Valeri Jarmoš – 22 aastat
• Krista Kuzmenkov – 22 aastat
• Ivan Drozdov – 20 aastat
• Sergei Saraikin – 19 aastat
• Ljudmilla Kuznetsova – 19 aastat
• Zoja Nikiforova – 19 aastat
Allikas: Tallinna loomaaed