Päevatoimetaja:
Liisa Ehamaa

Ülevaade: filmikriitikud reastasid tänavuse PÖFFi parimad linateosed

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
«Kohutav ilu»
«Kohutav ilu» Foto: Kaader filmist

Jaan Ruus, Kaarel Kuurmaa, Tristan Priimägi, Tiina Savi, Helmut Jänes, Jaak Lõhmus ja Joonas (filmijutt.blogspot.com) nimetasid täna algava PÖFFi kavast igaüks viis linateost, mis kuuluvad filmiaasta olulisimate sekka.  


1. «Kohutav ilu»

5 häält

Värvikirev odüsseia läbi Rooma dekadentliku kõrgseltskonna elu. Itaalia Oscari-kandidaat. Režissöör Paolo Sorrentino.

«Dekadentsiõpik kohalikule lounge'i-rahvale. Fellinilik trip läbi mineviku, tuleviku ja oleviku Rooma. Üks selle aasta PÖFFi SUURI filme.» Tristan Priimägi

«Peadpööritava kaameratöö ja peenelt valitud muusikaga (meie Pärtki kõlab korduvalt) grandioosne film. Suurt ilu ja selle mündi väsitavat varjupoolt voolab välja selle filmi igast väikseimastki rakust.» Kaarel Kuurmaa

«Sõna otseses mõttes jahmatav film. Fellinilik. Vaieldamatult filmiaasta nr 1.» Tiina Savi

19., 23. ja 30. novembril Tallinnas, 15. detsembrist Sõpruse kinos


2.-3. «Borgman»

4 häält

Keskklassi kuuluva väikekodanliku perekonna ukse taha ilmub võõras, kes pöörab nende senise elu pea peale. Hollandi Oscari-kandidaat. Režissöör Alex van Warmerdam.

«Hollandi vanameistri napakas, julm, irooniline, üllatav ja naljakas thriller. Justkui Monty Python kohtuks «Jõhkrate mängudega». Jääb meelde.» Kaarel Kuurmaa

«Tõeliselt magus maiuspala kõigile musta huumori austajatele.» Helmut Jänes

25. ja 27. novembril Tallinnas ja 28. novembril Tartus, märtsist Sõpruse kinos


2.-3. «Tapatöö»
4 häält

Dokumentaalfilm, milles Indoneesia massimõrvaritele antakse võimalus taaslavastada meelelahutuslikus võtmes stseene, kuidas nad 1960ndate keskel inimesi piinasid ja tapsid. Režissöör Joshua Oppenheimer.

«Aasta kõige olulisem film. Järjekordne üllatus rubriigist, milleks on võimeline dokumentalistika. Võib kõhu alt õõnsaks tõmmata ja pärast on nädal aega imelik olla, aga olge mureta – see film ei unune teil iialgi.» Tristan Priimägi

«Ahhetama panev film, mis paneb mõtlema inimelu väärtuse üle.» Jaan Ruus

15. ja 23. novembril Tallinnas ja 18. novembril Tartus


4. «Igaühel oma lugu»

3 häält

Dokumentaalfilm, milles Kanada näitleja ja filmilavastaja Sarah Polley harutab lahti oma varalahkunud ema Dianega seotud saladust. Režissöör Sarah Polley.

 «Leidlikult tõe ja vale hämaraid piirialasid kompav intelligentne ja üllatav jutuvestmiskunst Sarah Polleylt, kes tõestab, et silmapilguna mõjuva loo jutustamiseks pole vaja veoautotäit raha ega eriefekte.» Kaarel Kuurmaa

«Vormilt justkui dokumentaal, ent seisab ometi tänavuste tippmängufilmidega ühel pulgal. Erakordselt humaanne, mõtlemapanev ja igaüht puudutav.» Tiina Savi

16., 18. ja 21. novembril Tallinnas, jaanuarist Sõpruse kinos


5.-7. «Kongress»
2 häält

Vananev Hollywoodi näitleja müüb oma digitaliseeritud 3D-keha stuudiole, andes õiguse teha sellega mis iganes. Osaliselt animeeritud. Režissöör Ari Folman.

«Psühhedeelne nauding neile, kes peavad lugu sümbolismist ja ulmest.» Helmut Jänes

«Peaks piisama juba kahest nimest: Ari Folmani film Stanislaw Lemi raamatu põhjal. Aga see on alles algus. On vähe öelda, et fantastilisem trip kui «Holy Motors» ja «Pilveatlas» kokku. Või et nagu Hayao Miyazaki ja Terry Gilliam oleksid koos hapet pannud. Parajam on öelda, et haruharva tuleb ette filmi, mida tahaks jalamaid uuesti näha.» Joonas (filmijutt.blogspot.com)

25. ja 29. novembril ja 1. detsembril Tallinnas, veebruarist Sõpruse kinos


5.-7. «Üks episood vanarauakorjaja elust»
2 häält

Mustlasnaine vajab kiiresti operatsiooni, kuid haigla keeldub seda tervisekindlustuse puududes tegemast. Kaks Berliini Hõbekaru. Bosnia ja Hertsegoviina Oscari-kandidaat. Režissöör Danis Tanovic.

«Dokilik draama Euroopa pimepunktis virelevast mustlasperest, kelle elujärg meenutab pigem kolmandat maailma. Geniaalselt lihtne, inimlikult puudutav ja jõuliselt meeldejääv lugu.» Joonas (filmijutt.blogspot.com)

«Ehtne elu, postsotsialistlik. Hooliv film. Mitte suur, aga inimlik.» Jaan Ruus

26., 29. ja 30. novembril Tallinnas


5.-7. «Llewyn Davise ballaad»
2 häält

Folkmuusik Llewyn Davis üritab alustada soolokarjääri, kuid põrkub mitmesugustele takistustele. Aasta on 1961. Cannes’i grand prix. Režissöörid Ethan ja Joel Coen.

«Nauditav kokteil vendade Coenite varasemate filmide paremikust. Žanrimääratlus kõigub kantrimuusikalist road-movie’ni. Kvaliteetne meelelahutus parimas mõttes.» Helmut Jänes

«Aitab katta auku hariduses ja näidata ning kuulda lasta, et Bob Dylan polnud esimene ja ainus.» Jaak Lõhmus

16. ja 24. novembril ja 1. detsembril Tallinnas ning 28. novembril Tartus, järgmisest aastast kinolevis

8.-21.
1 hääl

«The Broken Circle Breakdown» (Felix Van Groeningen)

Hämmastav, kuidas lihtsakoeliste ja kohati ka naiivselt mõjuvate bluegrass-viisidega suudetakse vaataja viia emotsionaalsel skaalal põhjast tippu. Film, kus kohtuvad armastus, sünd ja surm – nagu päris elus. Saame nutta ja naerda. Suurepärased näitlejad ja suurepärane lugu – film, mis võiks kaunistada meie muidu kohatisse morbiidsusse kalduvat kinolevi. Helmut Jänes

«Sacro GRA» (Gianfranco Rosi)

Pildid inimestest meie kõrval. Ehtne elu, aga vaatemänguline film. Selliseid on pidevalt teinud soomlased, meie Andres Sööt, Andres Maimik. Jaan Ruus

«Hobustest ja inimestest» (Benedikt Erlingsson)

On see Islandi huumor nüüd must või valge, aga neile omast koomilist absurdi näeb ka siin filmis, kus hobused käituvad nagu inimesed ja inimesed nagu hobused. Tristan Priimägi

«Kodutud koerad» (Ming-liang Tsai)

Veatu pildi ja heliga võimas kinematograafiline meistriteos, mis peegeldab elu ja kino üheaegselt. Tiina Savi

«Patu puudutus» (Zhangke Jia)

Põimuvad erinevad lood ja karakterid ja meie ees on vapustav pilt tänapäeva Hiinast. Jaan Ruus

«Tants reaalsusega» (Alejandro Jodorowsky)

Legendi naasmine on nii värske, et jääb selgusetuks, mis filmikunstiga tema äraoleku vältel juhtunud on. Tristan Priimägi

«Lapse poos» (Calin Peter Netzer)

Ülitugev realistlik draama võimukast emast, kes tirib kõiki niite, et päästa traagilise avarii põhjustanud poeg süüdimõistmisest. Joonas (filmijutt.blogspot.com)

«Gloria» (Sebastián Lelio)

«Camille Claudel 1915» (Bruno Dumont)

Filmid, milles naudid väga häid näitlejaid, esimeses Paulina Garciat ja teises Juliette Binoche’i. Jaan Ruus

«Theseuse laev» (Anand Gandhi)

Kieslowskilik eksistentsiaalne filmipärl Indiast. Kaarel Kuurmaa

«Armastajate igavene elu» (Jim Jarmusch)

«Suletud kardin» (Jafar Panahi ja Kambuzia Partovi)

«Möödanik» (Ashgar Farhadi) «Nebraska» (Alexander Payne)

Ehk mitte kõige olulisemad, aga head filmid. Jaak Lõhmus

Tagasi üles