Mis siin naljakat on?

Bill Bailey kavaga «Qualmpeddler» Nokia kontserdimajas Foto: Meisi Volt

Kui terve Nokia kontserdisaali täis publikut koomiku etenduse lõpus mitu korda püsti tõuseb ja vaimustunult aplodeerib, siis see peab olema naljakas. Vähemalt nende jaoks, kes pileti eest oma 40 eurot välja käisid. Kui ei ole naljakas, siis on valus.

Bill Bailey

«Qualmpeddler»

11. novembril Tallinnas Nokia kontserdisaalis

Bill Bailey on suurepärane meelelahutaja. Oma «Qualmpeddleriga» (eesti keeles umbes «Pööritustundeharjusk») andis ta ühe etenduse pühapäeval Helsingis ja kohe esmaspäeval Tallinnas takkaotsa. Publikule, keda ta pole kunagi näinud.

Sellisele suuremastaabilisele rändkoomikule on oluline, et saaks oma etenduse põhiteema siduda publikule lähedaste asjadega. Bailey naljad käisid peamiselt võõraste keelte häälduse, teiste kultuuride tõekspidamiste, briti meelelahutuse ja religiooni pihta. Kõik võrdlemisi süütud teemad, mille üle keskmine publik hea meelega naerab.

Mulle oli kõige huvitavam Bailey meetod publiku võitmiseks ja pihkusurumiseks. Seda tegi ta kohe sõu alguses ja edaspidi olid saalisistujad esinejale kui Pavlovi koerad, kes märguande peale sülge hakkasid eritama. Nii treenis Bailey vaatajad trummilöögi peale plaksutama ja hiljem oli vaja vaid nuiaga põmaki anda, kui kogu saal käsi kokku lõi.

Et pääseda ettevalmistatud kava juurde, mille üks osa oli briti kuulsustekultuuri ihaldamine, palus ta publikul nimetada mõni kohalik kuulsus. Saalist hõigati «Anu Saagim» ja nii võis mitu minutit nalja heita inimese üle, kelle olemasolust tal hetk tagasi aimugi ei olnud.

Loomulikult peab nii suure publikuga töötav artist sihtima oma naljad madalaimale ühisnimetajale, mis enamikule vaatajatest jõukohane oleks. Natuke tuletas see meelde nõukogudeaegset estraadietendust, kus Baskin ütles laval «Vorst!» ja publik oli naerust kõveras: «Vaat, kus paneb!»

Kohati jäi aga mulje, et kui ei ole naljakas, siis ei ole naljakas, ole sa nii kuulus briti koomik kui tahad. Iga teema ei pruugigi meid puudutada, näiteks briti hiirolemus. Pealtnäha tobe, aga meie laval sisutühi.

Reklaamis kuulutati Bailey välja kui «muusikaline koomik». Kava muusikaline osa oli tekstilisega võrreldes kõva kuuendiku võrra väiksem, aga see-eest võrratult naljakam. No keda siis ei aja naerma, kui biitlite «Maasikavälu» Rammsteini võtmes esitatakse?

Arvukast pillipargist leidis kõige enam kasutust süntesaator. Aga ka piiblist võib edukalt keelpilli teha, nagu Bailey oma kantriparoodias tõestas.

Comedy Estonia teeb maailma püstijalahuumori tutvustamisel Eestis tänuväärset tööd. Hoidke silm peal. Nalja peab saama, muidu mina ei mängi, ütles Karlsson.