Läbipaistvad ja -nägevad inimesed

Salongidraama võtmes saatusetragöödia: Celia (Maria Peterson) ja Edward (Andri Luup). Foto: Harri Rospu

Theatrumi lavastus mõjub tervendavalt, kui anname endale aega oma hinge vaadata.

Thomas Stearns Elioti «Kokteiliõhtu» on üks mu lemmiknäidendeid. Mitmekihiline, poeetiliselt elutundlik, sõna- ja mõttemänglev tekst puudutab vahetult, kõnetab ühtaegu nii intellektuaalselt kui ka irratsionaalselt.

Lavaloo pikk, lõputuna näiv algus on osav lõks, tegelased otsekui tuiaksid salongikomöödia labürindis, aga samas žanr ei klapi: liiga sädelev konversatsioon, liiga prognoosimatud käänakud. Kuni saabub ootamatu, ehkki autorit teades ju oodatud pööre: kandumine igavikulise saatusetragöödia väljadele, et viimaks naasta kodukolde juurde uuel mõistmise tasandil.

Taaskohtumine Theatrumi lavastusega, mida nägin viimati 2007. aasta suvel, on haruldane kogemus: otsekui algaks jälle seesama pidu, kus tunnen ju iga külalist, aga need inimesed on vahepeal vanemaks saanud (mitte jäänud), isiksuslikumaks muutunud.

Theatrumi näitetrupp, ka nende vaatlejad, on viibinud seitsme aasta vältel erinevates lavamaailmades, see tõsine teekond kujundanud nii lava- kui elukogemust. «Kokteiliõhtu» taastulek näitab osaliste arengut otsekui läbi suurendusklaasi.

Tuntavalt kumab kaasa Tšehhovi «Onu Vanja» atmosfäär, sealsed rollislepid on lisanud uudseid pastelseid toone, sügavamat arusaamist, hoidvat ja terast kõrvalpilku tegelaste kolmnurka Edward (hallipäiseks muutunud Andri Luup) – Celia (Maria Peterson) – Peter (Helvin Kaljula).

Trio pingestatud suhete saladusega liitub hiljem Lavinia (Anneli Tuulik). Selle kvarteti hingelisi jõujooni, varjatud ja varjamatuid suhtumisi, endas selgusele jõudmise (eksi)radu on pilkudest huvitav lugeda.

Lembit Petersoni lavastuses on muutunud ruumikasutus. Esimene ja viimane vaatus mängitakse Kloostri Aidas kui Chamberlayne’ide kodus, kus alguses sümboolselt kustunud kaminatuli, Edward urgitseb korraks roobiga tuhas. Viimase vaatuse peo ootuses näeme taas elavas tules miilavat lootust.

Avardunud mänguruum rikastab misanstseene. Andres Koorti stsenograafias püüab pilku pildiraamide galerii, mustad sametised vaheseinad toonitamas õhulist pidetust. Läbimõeldud on iga külalise tuleku ja mineku rütmid, ebalused, viivitused, ootusärevus.

Teine vaatus Theatrumi saalis loob sisulise kontrasti: vastuvõturuum kujunebki patsientidele võõraks, ebaturvaliseks, aga ka imelikult ligikiskuvaks keskkonnaks. Mööblile laotatud hallid katted assotsieeruvad kodutuse, looduse, tuuliste mägedega.

Olulise metamorfoosi on minu silmis läbinud Marius Petersoni lavaelu saladusliku Sir Henry Harcourt-Reillyna. Mäletan ta rollilahenduses välgatanud efektset saatanlikku helki, mis nüüdseks hajunud, et loovutada olemise saladus läbinisti inimlikule hingearstile: vilkale diagnoosijale, kelle silmis näeb lõikavat valvsust, lahket naerusädet, nukrat väsimust...

Henry muutumine lähtub tema liitlasest Alexander Gibbsist, keda varem mänginud Aleksander Eelmaa, nüüd Lembit Peterson. Kui Eelmaa rollis, nagu tema lavanatuurile omane, võbeles ja veikles heitlikum eluabsurd, siis Petersoni kohalolekust hoovab  hingerahu, kõikemõistva mentori või ehk lavastaja hoidvat vaatlejaosa.

Henry ja Alexandri mõjuvälja jagab Mare Petersoni stiilne Julia, kelle puhul on algusest peale aimatav, et see tüütult uudishimulik ja pisiasjusse takerduv daam kannab maski, mille varjus rahulikum ja murelikum teadmine.

«Kokteiliõhtus» on varasemast veelgi väljavalgustatum inimlikkuse usaldamise teema, inimeseks olemise kaitsetus, ligimesele pühendumise keeruline eluosa.

Üks Sir Henry tabavatest repliikidest kõlab nii: «Kas olen mina läbipaistev või olete teie läbinägev.»

Tundub, et egopõhise eduaja tühirabelemistes on väljasuremisohus nii tõeline läbipaistvus kui üllas läbinägevus. Inimväärikusest rääkimata.

Theatrumi lavastus mõjub tervendavalt, kui anname endale aega oma hinge vaadata. Kui söandame korrakski kombata sisima põrgu tumesügavikke: kainelt, kõrgi ja sentimentaalse eneseimetluseta. Siis ehk on veel lootust kellegi silmavaates kaitseinglit ära tunda. Ja ausalt vastu vaadata.

Thomas Stearns Eliot

«Kokteiliõhtu»

Tõlkija Toivo Pilli. Lavastaja Lembit Peterson. Kunstnik Andres Koort. Kostüümikunstnik Laura Pählapuu

Esietendus Theatrumis 12. detsembril 2006, taasesietendus

6. novembril 2013