Läbipaistvad ja -nägevad inimesed

Salongidraama võtmes saatusetragöödia: Celia (Maria Peterson) ja Edward (Andri Luup). Foto: Harri Rospu

Theatrumi lavastus mõjub tervendavalt, kui anname endale aega oma hinge vaadata.

Thomas Stearns Elioti «Kokteiliõhtu» on üks mu lemmiknäidendeid. Mitmekihiline, poeetiliselt elutundlik, sõna- ja mõttemänglev tekst puudutab vahetult, kõnetab ühtaegu nii intellektuaalselt kui ka irratsionaalselt.

Lavaloo pikk, lõputuna näiv algus on osav lõks, tegelased otsekui tuiaksid salongikomöödia labürindis, aga samas žanr ei klapi: liiga sädelev konversatsioon, liiga prognoosimatud käänakud. Kuni saabub ootamatu, ehkki autorit teades ju oodatud pööre: kandumine igavikulise saatusetragöödia väljadele, et viimaks naasta kodukolde juurde uuel mõistmise tasandil.