Jevgeni Ossinovski, Ansipi mantlipärija?

Tallinna reaalkoolis: Jevgeni Ossinovski õppis siin alates 7. klassist. «Mu eesti keel oli normaalne, aga klassi sulanduda oli ikka raske. Mõnitamist oli erinevat moodi.» Peenelt või julmalt? «Oleneb, kuidas keegi sellesse suhtub. Mina suhtun rahvuspõhisesse diskrimineerimisse rohkem naljaga. See näitab [diskrimineerijate] piinlikult madalat kultuuritaset.» Foto: Liis Treimann / Postimees

Kui rääkida tõesti tõsiseltvõetavatest noortest, alla 30-aastastest poliitikutest, siis pole vastast Eesti kõige rikkama mehe vanimale pojale. Või on? (Ei, isa ei puutu siin asjasse.)

Eesti sotsiaaldemokraatide juht Sven Mikser pani pelgalt päev pärast viimatisi kohalikke valimisi kõva märgi maha. Arvestades, et tema parteikaaslane Jevgeni Ossinovski (27) kogus Narvas 2404 häält, rohkem kui ükski teine kandidaat piirilinnas, kuulutas Mikser «Foorumi» saates: «Ma oleks väga õnnelik, nähes nii võimekat inimest nagu Ossinovski kunagi Eesti valitsust juhtimas.»

Võimekas peab ta tõepoolest olema. Juba lapsest saadik. Pärit venekeelsest perest, õppis kõik tosin aastat eestikeelsetes koolides. Lõpetas Eesti ühe parema, Tallinna reaalkooli hõbemedaliga ja Tartu Ülikoolis filosoofiaõpingud kiitusega. Seejärel kaitses kaks magistritööd, mõlemad Inglismaal – ja lõpetas seal mõlemad kõrgkoolid taas cum laude. Kaks aastat tagasi pääses kõigest 25-aastasena riigikokku.

Millise saavutuse üle olete kõige uhkem?

Raske öelda. Olen elu jooksul seadnud palju eesmärke, mis on olnud piisavalt kõrged, ja olen suutnud need ka üllatavalt suure õnnestumisprotsendiga täita.

Tänu millele?

Arvan, et kui midagi ette võtan, siis töötan maksimaalselt, et oma eesmärk saavutada.

Te isa on edukas suurettevõtja, seega, oletan, oli teie kodune keskkond pigem parempoolne, aga teie olete vasakpoolne. Kust see lahknemine tekkis?

Ma ei arva, et isa on parempoolne, ja ma ei arva, et olen vasakpoolne. Mõttemaailma jagamine parem- ja vasakpoolseks on pärit 19. sajandist ning tänaseks on ideoloogiad taandumas.

Tänapäeva Euroopa suur väljakutse on leida ideoloogiast sõltumatult pikaajalisi lahendusi ühiskonna probleemidele. Suurim vastuolu valitseb hoopis lühiajalise populismi ja kestlike lahenduste otsimise vahel.

Kui vastata esitatud küsimusele modifitseeritud kujul, siis arvan, et olen ühiskonna kui terviku pikaajalistest trendidest paremini informeeritud kui isa, mida ta ka ei varja. Ta ei ole uuringute lugemisega tegelenud, ehkki majanduse valdkonnas on ta minust kindlasti parem asjatundja.

Kui Eestis läheks jäme ots teiesuguste sotsiaaldemokraatide kätte, peaksite hakkama oma isal makse tõstma ja tema teenitud tulu rohkem ümber jaotama. Mida isa sellest arvab?

Ma kategooriliselt ei nõustu sotsiaaldemokraatide sellise eesmärgiga.

Väidan, et Eestis ei ole piisavalt pikaajalisi otsuseid vastu võetud. Ehk suur osa Eesti poliitikast on olnud lühiajaline populism. Vastutustunnet tuleviku suhtes pole palju olnud.

Sotsiaaldemokraatide eesmärk ei ole kindlasti makse tõsta. Maksustamine on kolmanda- või viiendajärguline küsimus. Põhiküsimus on see, mis on eesmärk, mille nimel mingit poliitikat tehakse. Maksud on ainult instrument, millega teatud poliitikaid ellu viia.

Mis on teie suurem eesmärk poliitikas?

Algselt tulin poliitikasse ühe teema inimesena. See on teema, kus näen, et suur osa Eesti poliitikuid elab 19. sajandis. Ehk küsimus avatud ühiskonnast, integratsioonist, tolerantsist. See on küsimus, millele on vaja kardinaalselt teistmoodi läheneda, arvestades seda, et elame avatud Euroopas 21. sajandil, ja arvestades seda, et Eesti on [arenenud riikide hulgas] kõige madalama tolerantsiga, olgu seksuaalvähemuste või rahvusvähemuste suhtes.

Miks see teie arvates nii on?

Selge, et siin on suurel määral küsimus küllaltki keerulisest Eesti ajaloost, mis on mõjutanud inimesi ettevaatlikkusele kõige «võõra» suhtes. Nõukogude okupatsiooni kogemus tõi pärast taasiseseisvumist kaasa teatud vaimsete barjääride ülesehitamise, soovi olla omaette. Noorem põlvkond, kes on vabas Eestis üle kasvanud, on maailmavaatelt avatum.

Olete ette heitnud, et valitsus pole teinud venelaste lõimimiseks piisavalt palju. Aga kas need, keda on üritatud lõimida, on omalt poolt teinud selleks küllaldaselt?

Eesti venelaste seltskond on väga kirju, see pole homogeenne grupp. Seal on nii võitjaid kui ka kaotajaid, seal on assimiliste, kes on vahetanud nime, et olla «päris»-eestlased, ja seal on neid, kes mingitel põhjustel ei taha Eestist midagi kuulda. Valdav enamik ei ole ühed ega teised. Ja seetõttu on keeruline öelda, mida nad kõik on teinud. Suur osa vene inimesi on puhtisiklikel põhjustel pingutanud väga palju, sest tahavad kuuluda ühiskonda ning parandada oma elujärge, aga teised ei ole isiklikel põhjustel pingutanud üldse, sest neil pole seda vaja olnud. Eks mingi osa on ideelistel põhjustel ka vastu jonninud.

Teie kodune keel oli vene keel. Mis pani teid pingutama, et eesti keel selgeks saada?

Vanemad otsustasid mind Aseris kohe 1. klassist panna eesti kooli. Arvan, et see oli õige otsus. Hakkasin vaikselt eesti keelt õppima. Tõenäoliselt viis aastat ei olnud ma kõige parema eesti keelega. Instrumentaalselt oli keel korras, aga jõuda selleni, et mu eesti keel ka väliselt kõlaks eestlaste jaoks eesti keelena, kulus aega.

Olen üldiselt tugeva psühholoogiaga inimene ja suudan isiklikele rünnakutele hästi vastu panna. Aga ma ei ole kindel, kas kõik samades oludes sama hästi hakkama saavad. Mitte-eestikeelse lapsena eesti keeles õppida on ikkagi väga raske: ei oska sind õpetajad õpetada ega saa ka põhikooli lastelt eeldada suurt tolerantsi.

Miks vanemad teid eesti kooli panid?

See oli selgelt pragmaatiline otsus. Nad said aru, et Eesti ühiskonnas hakkama saamiseks on vaja osata eesti keelt. Kui laps on pandud eesti kooli, ei kaota ta suurt midagi, kuna vene keele oskuse saab ju perekonnast kaasa. Lisaks saab teise keele koolis selgeks. Samamoodi on vanemad käitunud mu väikse vennaga, kes käib samuti Tallinna reaalkoolis.

Kuidas teistel teiesugustel vene poistel eesti koolis läks?

Suur hulk neid, kes käisid samuti 12 aastat eestikeelses koolis, ei ole seniajani õppinud aktsendivabalt eesti keelt rääkima. Kõik sõltub perekonna toest. Need noored, kellel on tugev perekond, saavad hakkama ükskõik missuguses koolisüsteemis, aga need, kellel näiteks pole ühte vanemat või huvituvad vanemad lapse õppimisest vähe või ei räägi vanem eesti keelt, mistõttu ta pole võimeline last koolis aitama, on tulemused hoopis teistsugused.

Tegelikult pole venelaste puhul küsimus ainult eesti keele oskuses, vaid eestlaste seas tekitab nende vastu umbusku ka teadmatus, kelle poolt nad tegelikult on.

Eesti on meie kõigi ühine kodumaa, mistõttu on selline küsimuse püstitus väga imelik. Pean selle kerkimist tõestuseks selle kohta, et riigi lõimumispoliitika ei ole töötanud, kui me ei ole endiselt lojaalsustestist edasi saanud. Siin on põhjus selles, et äärmiselt vähestel eestlastel on venelastega kvaliteetseid kontakte. See on murettekitav just noorte seas. Nii noortel eestlastel kui ka venelastel on soovi suhtlemiseks ja tolerantsi oluliselt rohkem kui vanemal põlvkonnal, aga keeleoskuse tõttu on kontaktide arv väiksem kui vanemate hulgas.

Siin on jällegi oma põhjused, miks mitte väga hästi eesti keelt oskavad venelased ei taha rääkida sõprussuhetes eesti keelt: nii Vene kui ka Eesti ühiskonnas tehakse aktsendiga rääkimisest suur probleem. Ma panen ise ka tähele, kui räägitakse vene või eesti keelt aktsendiga, sest need on mõlemad väga tsentraalselt juhitud keeled, kus on öeldud, kuidas on õige rääkida ja kuidas ei ole. Paljudes teistes keeltes, näiteks inglise keeles, ei tehta aktsendist mingit numbrit.

Uuringud näitavad, et konkreetsete inimeste, eestlaste ja venelaste vahel konflikte ja probleeme ei ole, saame hakkama. Küsimus on üldises kuvandis, ja siit algavadki küsimused, kas nad on lojaalsed või mitte.

Hiljuti küsis Mihkel Raud «Kolmeraudses» kahelt eesti keelt rääkivalt vene noorelt, kuhupoole nad suunavad Eesti-Vene konflikti korral püssitoru.

Jah, nägin, ja nad ei vastanud sellele. Poliitkommunikatsiooni mõttes oli see kõige lollim asi, mida nad said teha, aga ju nad ei tajunud seda sel viisil.

Arvan, et kui sult küsitakse pärast 20 aastat Eestis elamist ikka veel, kas sa oled lojaalne, võib see tekitada trotsi. Paljud inimesed minu valimisringkonnas Narvas ütlevad, et tahavad minna Eestist ära Inglismaale, sest seal on nad inimesed, aga Eestis alati venelased. Seda, et siin suhtutakse neisse teistmoodi, nägi ka õpetajate ja Narva energeetikute streigi ajal, kui Jürgen Ligi rääkis, et see on nagu Nõukogude Liit, kus vene keeles karjutakse, et Ansip peab tagasi astuma. Kui suhtumine on selline, et valitsuse tagasiastumist tohivad nõuda ainult eestlased eesti keeles, on see natuke naljakas lugu.

Mis puudutab püssi, siis ma ei ole normaalsete inimeste seas kohanud kedagi, kes sõjaolukorras püssi valele poole pööraks. Pigem on küsimus kogu Eestile, sõltumata rahvusest, kui paljud püssi üldse kätte võtavad.

Ma ei ole ise sõjaväes käinud, tervislikel põhjustel, aga need mu tuttavad, kes on käinud, on näinud, et vene noorte kaitsetahe on kohati olnud isegi suurem kui eesti noortel.

Te isa on Kasahstanis sündinud venelane, ema pärit Ida-Virumaalt, tema ema oli eestlanna. Kuidas te ise ennast defineerite?

Meil on tore nõukogude kompott kokku keedetud, seal on valgevene ja vene ja eesti ja natuke juudi verd. Aga ma ei usu, et see mind kuidagi mõjutab, kuidas ma end sotsiaalselt identifitseerin. Mul on üks kodumaa, see on Eesti, ja ma olen Eesti kodanik.

Kui räägime Eestis aktuaalsetest ühiskondlikest eristustest, siis olen venelane. Kui õppisin Inglismaal, siis ütlesin, et olen eestlane. Kui räägime ideaalist, mismoodi võiks Eesti ühiskond olla üles ehitatud, siis arvan, et võiksime kõiki Eestit kodumaaks pidavaid inimesi nimetada eestlaseks sõltumata sellest, mis on nende emakeel.

Mis keeles mõtlete?

Sõltub kontekstist. Kui elasin kolm aastat Inglismaal, mõtlesin inglise keeles. Kui olin vahepeal nädal aega Eestis, siis jälle eesti keeles. Kui Narvas kampaaniat tegin, siis mõtlesin vene keeles. Riigikogus mõtlen enamiku aega eesti keeles.

Mida arvate Yana Toomist ja Mihhail Kõlvartist?

Arvan, et seda, mida olen seadnud oma poliitiliseks eesmärgiks, on võimalik teha mitut moodi. Võib minna venelaste juurde ja öelda, et olen teie huvide kaitsja. Usun, minu valitud taktika on põhimõtteliselt õigem – peame rääkima korraga eestlastele ja venelastele, et ühiskonna sidususe tagamiseks peavad mõlemad pooled teineteisele sammukese vastu tulema. Kui räägime ainult eestlastega või ainult venelastega sellest, mis neile meeldib, ei muutu midagi. Kas minu taktika on edukam, seda ei otsusta mina.

Mida arvate Keskerakonnast?

Nende poliitika pole piisavalt sildasid ehitav. Keskerakonnal on vene häälte toojad ja siis kogu ülejäänud seltskond, üldiselt eestikeelne, kes vaatab riigikogus hirmuga Yana Toomi poole, kui too suu lahti teeb, aga ei ütle midagi, kuna nad teavad, et ta toob hääled koju. See on eestlaste juhitud erakond, mis baseerub suurel määral venelaste häältel. Seal on selge ebakõla sees ja seda on näha nende igapäevases poliitika tegemises.

Kust on tulnud kõige tugevamad hoobid teie pihta?

Ühed ütlevad minu kohta, et olen kollaboratsionalist ja integrast, eestlastele ennast maha müünud. Teisel pool on Reformierakonna ja Isamaaliidu kamp. Reformierakonnal ei ole programmilisi vastuväiteid sellele, mida ma räägin, aga nad mängivad enda hõivatud poliitilises nišis kaasa seda mängu, et saaks mind süüdistada vene- ja Moskva-meelsuses ja Eesti-vasta­suses ja Venemaa kaasmaalaste poliitika toetamises. See teema jääb vist ka tulevikus polariseerivaks, aga mul on hea meel, et Eesti valijaile ei ole see liiga peale läinud.

Teie erakonna juht Sven Mikseri avaldas pärast viimatisi valimisi arvamust, et teist võiks kunagi saada Eesti peaminister. Tahaks esitada vastuväited, miks seda ei peaks juhtuma. Esiteks teie isa pärast: ei ole kindel, et te peaministrina tema ärihuve liiga ei soosiks.

Mul ei ole peaministriks saamise ambitsiooni. Arvan, et peaministri amet on suhteliselt elupõletav, mitte väga meeldiv.

Aga teie enda erakonna juht ju tõukas teid esile!

Selles mõttes olen nõus, et märgiliselt oleks see oluline [kui vene päritolu inimene saaks peaministriks]. Eestis on jäänud tähelepanuta, et avaliku teenistuse kõrgetel positsioonidel vene päritolu inimesi peaaegu pole: ministeeriumide töötajatest alla viie protsendi, riigikantseleis 107st mitte ühtegi.

Kuid ikkagi: vastuolud isa äridega?

Mul ei ole kunagi ühtegi otsest seost isa äridega olnud.

Aga tema Skinest Grupi nõukogus ju olete.

Jah, olen, enam-vähem tean, kuhu suunas asjad arenevad. See on ka kõik, sisuliselt ma midagi ei tee.

Olen avaliku teabe eest võitleja, sest usun, et erinevate seoste avalikkus tagab kõige paremini läbipaistvuse. See, et olen oma isa poeg ja et seda teab kogu Eesti, tähendab, et ma ei saa ka parlamendis edendada ühtegi teemat, mis oleks seotud tema ettevõtlusega. Sellele vaadataks kohe viltu. Olen küll transiidi toetusrühma liige, ja Deniss Boroditš ütles äsja, et võiksin seal aktiivsemalt osaleda. Ütlesin talle, et ei saa seda teha, sest see näeks väga halb välja.

Teine vastuväide teie peaministriks saamisele tuleneb põhiseadusest, mille järgi on Eesti riigi eksisteerimise mõte eesti keele ja kultuuri säilitamine. Kas te oma südames ja hinges tunnete, et saaksite seda teha täie jõu ja pühendumisega?

Miks mitte. Ma ei näe seal mingit probleemi. Peaminister on nagunii ainult valitsusjuht, kelle valib ametisse parlamendi enamus. Nii kaua kuni Eesti ühiskonna enamik toetab eesti keele ja kultuuri ülimuslikkuse säilimist, peab Eesti iga peaminister loomulikult seda järgima. See, et Eesti riik on eesti keele ja kultuuri keskne, on arusaadav fakt.

Kui vaatan jalgpalli, siis Eesti koondise eestlastest mängijad laulavad hümni kaasa, aga vene mängijad mitte...

... ma ei vaata jalgpalli.

Mida te tunnete sisimas, kui Eesti hümni mängitakse?

Ma laulan kaasa ja minus tekitab see head kodust tunnet, kuigi ateistina tundub üks viide [Jumalale] mulle seal võõras (muigab), aga see on kultuuri osa.

Teist teatakse vähe. Millega peale poliitika veel tegelete?

Praegu eriti mitte millegagi. Üks asi, mida olen palju teinud, on reisimine. Kaks-kolm korda aastas olen natuke pikemat aega Eestist väljas, mitte tööga seotult – see on väga oluline psühholoogiliselt, et Eesti polaaröö üle elada ja saada juurde perspektiivi, kuidas mujal elatakse.

Oleme elukaaslase Triinuga iseseisvad rändajad. Eelmisel aastal sõitsime suvel kuu ajaga läbi kõik Balkani riigid, mis on kultuuriliselt ja poliitiliselt põnev paik, sel aastal olin suvel Birmas – Triinu teeb doktoritööd Birma vähemusrahvuste teemal.

Igapäevaselt Eesti probleemidega tegeledes hakkab teinekord tunduma, et need ongi maailmas kõige olulisemad asjad: kas riigieksamite lõpetamise pallid on 1 või 20. Aeg-ajalt on siin tehtavat hea kõrvalt vaadata. Sest tänapäeva riigi valitsemise suur probleem on see, ka mul, et protsess on muutunud hästi tehniliseks ja bürokraatlikuks, kipume detailidesse uppuma. See on väga nukker, et meist saavad tehnokraadid, kes nokitsevad mingi väikse numbri või sõna kallal. Väga raske on säilitada visiooni, kuhu üldse tahetakse minna.

Aga millega Eestis tööst vaba aega täidate?

Loen päris palju, kuigi oluliselt vähem kui tahaksin, ja vähem kui üliõpilasena. Jalutan koeraga. (Tal on Eesti hagijas, ainuke Eesti koeratõug, nimega Pluto – P. P.) Natuke teen sporti. Inglismaal õppides tegelesin ujumisega, aga kuna Eestis on ujulad nii ülekoormatud, olen rohkem jõusaaliinimeseks muutunud. Varem täiesti vihkasin seda. Teatris käin ka palju, mitte alati vabal tahtel, aga käin (muigab).

Kas isaga olete arutanud, kes tema äriimpeeriumi üle võtab?

Mina mitte. See lootus kadus juba ammu, kui läksin filosoofiat õppima. Nüüd on lootus, et väikevend äkki saab sellega hakkama. Ta on oluliselt rohkem down to earth (kahe jalaga maas – P. P.), kui mina olin.

Kui annaks teile valida Skinest Grupi ja Eesti peaministri ameti vahel, kumma võtaksite?

Kindlasti ei ole ma hetkel pädev ei ühe ega teise ameti jaoks. Aga kui kunagi saan mingi ameti jaoks pädevaks, siis pigem on see poliitiline kui mittepoliitiline.

Kes on peale teie Eestis veel tõsiseltvõetav noor poliitik?

(Ossinovski pingutab mõelda, täpsustab, mida küsimus ikkagi tähendab, kes on noor jne. Pooleteise minutiga ei suuda ta ka parima tahtmise juures öelda ainsatki nime. Rohkem küsimusi ei ole.)

Jevgeni Ossinovski (27)

Riigikogu liige, Skinest Grupi nõukogu liige

Sündinud 15. märtsil 1986 Kohtla-Järvel

2009–2010 Londoni majandus- ja poliitteaduste kool, magistritöö «Poliitilise võimu legitiimsus Putini Venemaal», cum laude

2007–2009 Warwicki ülikool Inglismaal, kontinentaalne filosoofia, magistritöö «Ühiskonna konstitueeriv roll: heideggerlik liberalismi kriitika», cum laude

2004–2007 Tartu Ülikool, filosoofia eriala, cum laude

2004 Tallinna reaalkool, hõbemedal

Varem õppinud Aseri keskkoolis (1. klass) ja Tapa gümnaasiumis (2.–6. klass)

Noorena tulnud Lääne-Virumaa meistriks males

Sotsiaaldemokraatliku Erakonna aseesimees

Emakeelena räägib eesti ja vene keelt

Elukaaslane Triinu on Tallinna Ülikooli doktorant

Isa Oleg Ossinovski on Äripäeva andmeil Eesti rikkaim inimene (vara ligi 300 miljoni euro väärtuses)

Vend Mark (11) õpib Tallinna reaalkoolis