Noored soomlased teavad Eestist väga vähe

Mitte mingi suvaline tööstusmaastik: Grete Ahtola Helsingi vanas energiakeskuses Eesti Maja ees. Foto: Peeter Langovits

Soomes eesti kultuuri tutvustava Grete Ahtola meelest tunnevad seal lühemat või pikemat aega elavad eestlased oma kodumaa üle järjest suuremat uhkust.

Kui välja arvata internetihitt «Mul on bemmil uued kummid», valitseb tänapäeva soome noorte peas Eesti koha peal tühjus, on Eesti Instituudi Soome esinduse juht Grete Ah­tola põhjanaabrite õpilastega suheldes avastanud. Üldiselt pole neil aimugi, mis võiks olla Eesti presidendi nimi või milline raha Soome lahe lõunakaldal kehtib.

Sootuks teine pilt avaneb klassides, kus on mõni eestlasest õpilane. Seal näevad Eestit tutvustamas käivad õpetajad juba põhjalikult tehtud selgitustööd.

Mulle on jäänud mulje, et eestlane oskab soome keelt pigem töö pärast ja teeninduskeelena, soomlane eesti keelt aga seetõttu, et ta on estofiil.

See tunne on täiesti õige. Soomlased, kes on huvitatud eesti kultuurist, käivad tavaliselt ka keelekursustel, reisivad Eestisse, teavad meie kohta palju. Nad on tõelised estofiilid, nad ei ütle kunagi ühtegi halba sõna Eesti kohta.

Aga kui estofiilid kõrvale jätta, siis kas on mingit tüüpilist soomlaste suhtumist Eestisse?

Olen kuulnud, et osal eestlastest on negatiivseid ja lausa rassistlikke kogemusi. Mina ei ole sellist asja tundnud.

Ja muidugi on soomlastel ka selline teatud vabandav hoiak. Seda ei ole kindlasti poliitiliselt korrektne välja öelda, aga võib tajuda teatud süüdiolekut meie nõukogude aja kannatuste pärast ja võib-olla selle osas, et ehk pidanuks Soome ka ametlikumalt oma poolehoidu näitama.

Samas on Nõukogude Eesti teema hoopis võõras noortele, kes ehk ei teagi, mis NSVL oli. Meil on Eesti Instituudis projekt «Eesti käib koolis». Tegime selle koos saatkonna kultuuriatašee Liisa Ojaveeriga aastal 2009, sest meile tundus, et soome noored ei tea Eestist mitte midagi. Projekti eesmärk on, et viime Eesti õpetajad Soome gümnaasiumidesse tutvustama meie ajalugu ja kultuuri. Soome õpilastel puudub  igasugune suhtumine Eestisse!

Kust kuhu see suhtumine neil loengutel siis liigub?

Eesmärk on muidugi see, et suhtumine liiguks positiivses suunas. Tavaliselt teavad õpilased, kus Eesti on, aga muidu valitseb täielik mõttelagedus.

Aga seda, et laevad ja kruiisid jne…

Kindlasti nad teavad, et laevaga saab Eestisse, aga kuna me ei tee oma projekti Helsingi piirkonnas, vaid läheme kaugemale – Jyväskylässe, Tamperesse, Porisse, Salosse, Oulusse, Rovaniemisse jne –, siis seal teatavad paljud, et nad pole kunagi Eestis käinud. Ja kui vanemad kodus ei räägi, siis nad ei tea mitte midagi – et kes on Eesti president või mis raha meil kasutatakse.

Kui me aga räägime eesti muusikast, siis kõik on kuulnud laulu «Mul on bemmil uued kummid». See võib-olla ei ole ideaalne eesti muusika tutvustus, aga on millegipärast levinud nagu kulutuli soome noorteni. Need, kes kuulavad Metsatöllu, teavad ka rohkem – nad on käinud Eestis muusikafestivalidel just sellesama bändi pärast.

Ja klassides, kus õpib mõni eestlane, teavad ka teised, et meil on sama hümni meloodia jne.

Milline on eestlase ja soomlase iseloomu suurim erinevus?

Lihtsatest ja igapäevastest asjadest kogen kõige rohkem erinevust aja käsitusel. Kui eestlane valmistab midagi ette, läheb tal selleks vähem aega kui soomlasel. Näiteks Soomes tead sa kõrgkoolis eksamiaegu aasta ette, aga meil võidakse neid muuta ka eelmisel õhtul – soomlased läheksid sel puhul endast välja.

Käitumiskultuur on tegelikult ka hästi erinev. Soomlased ei räägi üksteisele üldse vahele, nad ootavad rahulikult, kui teine on lõpetanud. Seetõttu pead telefonis mitu korda küsima: «Kas sa ikka kuuled mind?» Teine kuulab rahulikult, mis sul öelda on, eestlane seevastu reageerib kogu aeg.

Soomlased on hästi sümpaatsed, sellised rahulikud ja põhjalikud. Ka koolisüsteem näitab seda erinevust. Tehakse ilma suurema kärata, väga hästi, väga põhjalikult asjad ära.

Millest algasid protsessid, mis viisid sind Soome elama?

Kuna ma võtsin nõuks hakata soome keelt väga hästi rääkima, siis tegutsesin selle nimel kohe ülikooli algusest peale. Soomes on selline asutus nagu CIMO – rahvusvahelise mobiilsuse keskus, mis vastab umbes Eesti Archimedese sihtasutusele. Muuhulgas aitab ta Soome tuua kõiki neid tudengeid, kes õpivad välismaal soome keelt. Ma võtsin CIMO-lt kõik, mis võtta andis. Kahel korral sain stipendiumi  magistritöö kirjutamiseks, siis oli tööpraktika ja kahel korral ka pikemad suvekursused. Kohe teisel kursusel elasin suvel Oulus. Seal tohtisime koos teiste välismaalastega ainult soome keelt rääkida. Kolmandal kursusel käisin samamoodi Jyväskyläs.

Lühidalt öeldes tegid Tartus ära magistrikraadi, aga ikka käisid kogu aeg Soomes…

Lõppude lõpuks, kui mul polnud enam CIMOst mingeid stipendiume võtta, sain tööpraktikale Soome Eesti Seltside Liitu. Minu esimene ülemus oli Kulle Raig, tema võttis mind tööle. Siis tuli juba kõik muu: mees, Helsingi Ülikooli astumine ja seal magistri tegemine, millega tegelen siiani.

Milline keelepoliitika valitseb su enda kodus?

Kuna mu mees oskab väga hästi eesti keelt – ta on õppinud Helsingi Ülikoolis eesti filoloogiat –, siis me räägime natuke lohakat keelt. (Grete Ahtola elukaaslane töötab temaga samas majas Tuglase Seltsis – toim.)

Idee järgi peaks olema nii, et mina räägin poeg Villega ainult eesti keelt ja Juha temaga ainult soome keelt, aga nii ei kuku välja. Aju peab kogu aeg surisema, siis suudab. Need keeled on nii lähedased. Võib täitsa olla nii, et ma alustan lauset eesti keeles ja lõpuks läheb rappa – mul on kergem mingeid asju öelda soome keeles.

Nüüd, kui Ville alustas esimest klassi, ta natuke häbeneb eesti keelt. Kui käin tal koolis järel, siis ta alati sosistab mulle: «Räägi nüüd soome keelt!» Sõbrad kuulevad ju, kuigi nad on väga heatahtlikud. Ma tean, et see häbenemine tuleb, ja läheb üle ka.

Kui palju tead sa sellest, mis keelt räägivad teised samasugused eesti-soome segapaarid?

Ma arvan, et paarkümmend aastat tagasi püüdsid kohalikud eestlased siin eesti keelt vähemalt vaikselt rääkida, kui just  päris soome keele peale üle ei läinud. Aga tundub, et nüüd tunnevad nad oma päritolu üle järjest rohkem uhkust. Paljud eestlased tulevadki siia ainult natukeseks tööle. Need, kes ülikooli juurde või õpetama, lihtsalt aastaks-paariks, ja võtavad oma pere kaasa, kohe kindlasti ei vaheta oma kodust keelt.

Aga kahjuks leidub ka peresid, kes vahetavadki oma emakeele halva soome keele vastu. Töö tõttu olen sellist asja kohanud. Ometigi võiks lastest, kes on siin väiksest peale koolis käinud, saada täiuslikud kakskeelsed inimesed, ja see oleks ju suur rikkus.

Kas sul endal oli Tartu Ülikool esimene koht, kus soome keelt õppima hakkasid?

Enne ülikooli astumist ma tõesti ei osanud mitte ühtegi sõna. Olin ju Lõuna-Eestist, kus mitte keegi ei osanud soome keelt. Põhja-Eesti oskas ja mind on alati hämmastanud see, kui hästi on võimalik keelt õppida «Pikku Kakkose» põhjal. See on üks soome lastesaade, väga heatahtlik ja arendav.

Räägime Eesti Instituudist ka – kellele see on mõeldud?

Eesti Instituut on loodud eesti kultuuri tutvustamiseks välismaal. Meie sihtrühm siin on kultuurihuvilised soomlased. Aga siin Eesti Majas tegutsevad lisaks veel EAS, Tuglase Selts ja Soome Eesti Seltside Liit. Nemad – eriti Tuglase Selts – on võtnud käsile kohalikud eestlased ja neile tegevuste organiseerimise. Korraldavad näiteks soome keele kursusi eestlastele, kes ei oska veel väga hästi, samuti teevad neile väljasõite ja kultuuriüritusi.

Siis on meil veel lastele koor ja täiskasvanute koor Siller.

Milline on tüüpiline soomlane, kes teie üritustel käib, ja kuidas ta siia satub?

Soomes öeldakse, et seal on tüüpiline kultuuritarbija keskealine kõrgharidusega naine. See on ka meie publik. Enamik on kõrgema haridusega ja isegi mitte 50sed, vaid pigem 60sed, ja väga tüüpiliselt pensionil.

Millest sa siin enim puudust tunned?

Eestist tunnen ma puudust küll. Kolisin ju kodumaalt ära 24-aastaselt ja täiskasvanuelu pole üldse Eestis elanud.

Eesti toidust ma küll puudust ei tunne, lihtsalt lähen siin eesti poodi ja ostan Eesti leiba ja muud.

Ma tunnen puudust sellest, et saaks oma emakeeles väljendada tundeid ja mõtteid. Alati, kui lähen Eestisse, olen seal palju julgem. Ma tean, et olen eestlane, et mul on õigus nõuda teatud asju, ma osalen ühiskonnas, maksan makse jne. Siin ma nii ei tunne, sest siin ma olen eestlasena välismaal.

Aga kas sina ja su mees pole mõelnud, et te võiksite mingil ajal hoopis Eestisse kolida?

Oleme mõelnud küll. Väga palju! Sel juhul ma kindlasti ei elaks Tallinnas, ikka Tartus. See unistus ei pruugi täide minna, aga ma tahaksin seal töötada Tampere Maja perenaisena. Korraldada eesti-soome kultuuriüritusi ja võtta vastu toredaid soomlasi.

Aga praegu paneb sellele unistusele punkti lapse kool. Ville käib ju soome koolis. Siin Helsingis on küll Latokartano kool, kus on nii eesti- kui ka soomekeelne õpetus, aga see on kaugel, sinna on last ebamugav viia ja seal on sisseastumiskatsed, mida ma kindlasti ei tahtnud.

Grete Ahtola

Sündinud 3. veebruaril 1980

Haridus:

2005 Helsingi Ülikool, soome keele ja kultuuri osakond, magistrantuur

1998–2004 Tartu Ülikool, soome keel ja kirjandus

Töökogemus:

2008. aasta septembrist Eesti Instituudi Soome esinduse juhataja

2011. aasta septembrist Study in Estonia Soome esindaja

2010. aasta septembrist 2011. aasta septembrini Tartu Ülikooli Soome esindaja

01.2005–08.2008 Soome Eesti Seltside Liidu kultuurisekretär

Huvid: krimi- ja ulmekirjandus, reisimine, geocaching (geopeitus), teater, muusika, kino

Vabaabielus, üks poeg

Arvamus

Kaja Sõrg

kursusekaaslane

Tundsin Gretet oma klassiõe kaudu varemgi, kuid meie sõprus sai alguse ülikooli esimesel kursusel. Olime peaaegu kõik otse koolipingist soome-ugri filoloogiasse astunud. Aga juba esimesel aastal tuli otsustada, milline eriala valida. Grete oli kindlalt otsustanud soome keele kasuks. Ta on väga järjepidev, mäletan, et kui mina ise tahtsin fennougristika aluste eksamiks õppimise jooksul korduvalt konspekti lakke naelutada, siis Grete ei jätnud enne järele, kui asi selge. Samuti tundus, et soome keel hakkas talle kuidagi eriti kergelt külge.

Meenuvad ka tema kokakunsti meistriklassid, nii palju häid kooke pole ma oma elus söönud kui esimeste ülikooliaastate jooksul tema juures.

Hiljem viisid erialavalikutest tingitud võimalused meid õppima eri riikidesse, kokku saime harvem. Viimasel «soomeugri tšikkide» kohtumisel kaks aastat tagasi Tallinnas, kui olime eri riikidest kokku tulnud, sai ikka sama palju nalja.