Tinistaja argipäev

Uskumatud helid: kes gongilööke vaid sümfooniaorkestri esituses kuulnud, ei suuda ette kujutada, milliseid helisid Almer Jansu neist löökpillidest välja oskab võluda. Mõni hakkab norskama, teist haarab õud. Foto: Mihkel Maripuu

Varvassokid. Võistlus-, rahva- ja stepptants. Massaaž. Pood. Õpetaja ja õppejõud. Maailmakodanik. Gongi- ja kristallkausiteraapia. See on vaid osaline loetelu Almer Jansu pöörastest muutumistest läbi aastate.

Teisipäeva hiline pärastlõuna. Almer Jansu (49) on taksobussiga (sest oma autot tal pole, nagu ka pangalaenu, oma korterit või mõnd liisingut) toonud Tallinna Rüütli tänava Rootsi-Mihkli kirikusse Paiste gongid ja need üles seadnud.

Ta pakib järjest uusi «pille» – nagu seitsmest metallist valatud metall- ja kristallkausid – lahti, sest nelja tunni pärast on algamas tema etteaste. Mitte kontsert, nagu seda ehk võiks nimetada, pigem meditatiivne heliderännak. Metallkausid on Tiibetist ja Nepalist ning kristallkausidki pole baarikapist kaasa haaratud ja nende päritolumaa pole mitte Tšehhoslovakkia, vaid hoopis kauge Hiina.

Jansu heidab korraks pikali, asetab kausid kõhule ja kirikut täidab minimalistlik kirikukellahelin. Nõukogude ajal maadlussaalina kasutatud ruumides on suurepärane akustika, võlvid annavad jõudu ja kaja juurde.