Juhtkiri: kiirabi ei kao ja teenus võib-olla hoopis paraneb

Ümberkorraldused kiirabis on viimastel päevadel taas suuremat tähelepanu saanud, aga muudatused ise on samm-sammult toimunud kogu selle aasta vältel ning nende ettevalmistamine on kestnud mõistagi veel kauem.

Eesti on jaotatud kiirabipiirkondadeks ning kiirabiteenuse osutajate leidmiseks on toimunud konkursid. Nendel on osalenud nii suuremad kui väiksemad haiglad ning ka erakapital. Rakvere ja Viljandi haigla ning Ida-Viru kiirabi kaebasid konkursi korraldaja terviseameti kohtusse, sest leidsid, et konkurss on olnud nende suhtes ebaõiglane. Viljandi haigla, näiteks, loobus võitlusest septembris.

Kõigi selliste vaidluste ajakirjanduslikul käsitlemisel tuleb silmas pidada, et tegu on omavahel konkureerivate ettevõtetega vaatamata sellele, et kogu nende valdkonna kohal lehvib sisult õige, inimeste abistamise lipp. Loomulikult on meditsiinitöötajate ametieetika ning küllap juba lapsepõlves omaks võetud suund teiste inimeste aitamisele väga oluline ning vaevalt et selleta üldse läänelik arstiabi toimida saakski. Siiski tuleb vaidlusi jälgides mõista, et osapooltel on ka selgelt majanduslikud huvid.

Tegu pole mustvalgete vastandustega. Kui keegi määraks oma loos terviseameti juba ette «rahvavaenulikult kalgi ametniku» rolli, kelle elueesmärk on kokkuhoid kasvõi vere hinnaga, ja kuulutaks iga ametnikele oponeeriva kiirabifirma töötajad punasele ristile ja Hippokratese vandele andunud pühakuteks, siis talitaks ta kahtlemata ebaausalt.