Sirje Niitra: kes on maailma parim isa?

Sirje Niitra Foto: SCANPIX

Küllap saavad paljud isad homme kaardi, tassi või särgi kirjaga «Maailma parim isa». Ei usu, et keegi neid sõnu niisama suusoojaks loobib. Küllap on isad selleks oma armastuse ja hoolivusega kuhjaga põhjust andnud. Enamik issisid ongi oma lastele parimad – kuidas siis teisiti?

Mina kasvasin esimesed eluaastad isata, sest võõras ja kuri võim oli ta minult röövinud ning Eestist kaugele Siberisse saatnud. Lihtsalt selle eest, et ta ülekuulamisel oma küla mehi välja ei andnud ja metsavendadele omatehtud puskarit pakkus. Hiljem tal süüd ei leitudki, kuid selleks ajaks, kui poliitvangid Stalini surma järel koju lasti, olid kaotsi läinud pikad aastad, mis lihtne talumees oma naisest ja lapsest lahus külmal maal pidi veetma.

Kui ema ühel päeval aknast tee peale osutades hõiskas, et «Näe, isa tuleb!», vaatasin eemalt lähenevat võõrast meest üsna ükskõikse pilguga. Kahjuks pean tunnistama, et aeg oli teinud oma töö ja väga head kontakti mul isaga enam ei tekkinudki. Aga ma hindan teda selle eest, et ta kehvade olude kiuste perele sisuliselt ilma rahata linna maja ehitas ja hiljem mu pojale vanaisana olemas oli.