Kaupo Meiel: üksteisest mööda

Kaupo Meiel. Foto: PP

Mõne aja eest asusin ähmasel hommikutunnil bussijaamas päris inimeselt kassas, mitte mingilt targalt masinalt, piletit ostma. «8.30 Tallinnasse, palun,» ütlesin. Proua piletimüüja lausus lakooniliselt: «8.50.» Mul käisid kiirelt läbi pea igasugused mõtted, et ma jään ju ajahätta, mul on kella peale minek, ja teatasin peaaegu kähvatades: «Ei! 8.30!» Proua piletimüüja vastas: «Hind on 8.50.»

Siis üks teine kord, päris hiljuti, läksin multifunktsionaalsesse kioskisse, mida vaid väga retrolikult mõtlev inimene «leheputkaks» nimetab, sest paberajalehtede müüginumbrid ei paista kabanosside ja kokakoolade ja muu sellise kõrval enam ammu väljagi ning jäävad väikseks statistiliseks kõrvalekaldeks.

Ma ei tahtnud samuti ajalehti osta, küll oli hädasti vaja (ju juhtus see kolmapäeval) kahte tüüpilist lotopiletit, mõlemad ühe väljaga, suitsupakk hakkas tühjaks saama, pidi varusid täiendama, ja mingi kokakoola jäi samuti näppu.