Ülar Mark: ilma privaatsuseta tagasi minevikku ja edasi

Ülar Mark Foto: Erakogu

Möödas on ajad, kui linn pakkus anonüümsust sõltumata inimese minevikust. Tehnoloogia on viinud meid tagasi külaühiskonna juurde, kus saladusi oli raske hoida. (Teisalt – ja see on omamoodi huvitav – tegi privaatsuse puudumine ju külast turvalise ja kuritegevusest suhteliselt vaba ühiskonna. Ei ole palju kuulda küladest, kus ei olnud tavaks aidata üksteist õnnetuste puhul ega tekkinud kogukonnatunnet. Kogukonna sees üksteist toetades oli elamine lihtsalt mõistlikum ja kasulikum.)

Me anname oma andmed ise riikidele, ettevõtetele, eraisikutele, et mugavamalt elada. See, et meile lubatakse sealjuures privaatsust või et see saab kaitstud sellisel viisil, mida me siiani privaatsuseks pidasime, on suur üldlevinud vale. Võõramaine Facebook teab meie kohta rohkem sotsiaalset infot kui ükski maailma ülikool jõuaks koguda ka piiramatu eelarve abil. Me oleme oma privaatsuse tõenäoliselt jäädavalt kaotanud juba mõnda aega tagasi.

Aktuaalseim arvamuslugu sel aastal «Privaatsus kui silmakirjalikkuse poolvend» (PM 13.09.2013) kuulub Ilmar Raagile. Ahto Lobjakase järelehüüe «Privaatsus, endaks jäämise ema» (PM 17.09.2013) jättis mulje, nagu oleks meil veel valikuid ja võimalus ka edaspidi privaatsele elule. Aga ei ole, ja mõistlik oleks seda ka tunnistada. Küsimus peaks kõlama pigem nii: kuidas sellises olukorras edasi elada?