Eminemi kaheksas album on metsik ja stiilne, kurb ja naljakas, laisk ja ründav, toores ja lihvitud, hermeetiline ja avatud, mürarohke ja meloodiline. Taas oma minevikuga arveid klaariv Marshall Bruce Mathers III on personaalse psühhoteraapia mõttes rebimas lahti vanu haavu ja raputamas neile kamaluga meresoola. On veel nii mõndagi hingel pakitsemas, 97 sõna 15 sekundiga välja tulistada nagu turborap-palas «Rap God» ei näi veel mingiks piiriks olevat. Albumi tüviprodutsendid on absoluutsed gurud Dr. Dre ja Rick Rubin.
Mitmekihiline ja arenev «MMLP2» pole ühe kuulamise plaat. Emi eelmine album ilmus kolme aasta eest. Sellest saati on juhtunud nii mõndagi, ilmunud on mitu žanri jaoks olulist albumit. Eminemi uus, tugeva nostalgiahõnguga plaat on aga igal juhul selleks meremiiniks ja maamärgiks, mille poole vaadatakse kas hirmu või rõõmuga veel pikka aega. Tühja sest, et võta nüüd kinni, kas eriti silmapaistvalt ambivalentne «MMLP2» on rohkem ülemlaul masohhismile, teravmeelsele grupiteraapiale, provokatiivsele keskklassi õrritamisele või hoopis mikrosekundi haaval kalkuleeritud haaravale reality-show’le, kus staarikompleksi suhtes immuunse mehe kanda on kõige raskem, tänamatum ja vastutusrikkam roll, mida harjutatakse kogu elu – olla tema ise.
Margus Haav
--------------------------
/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
/nginx/o/2013/11/08/2608954t1hb48e.jpg)