Scorpionsi laulja Klaus Meine: Eesti, me oleme valmis rokkima!

Ansambel Scorpions: James Kottak, Rudolf Schenker, Klaus Maine, Matthias Jabs ja Pawel Maciwoda. Foto: Reuters / Scanpix

Juba järgmisel teisipäeval, 12. novembril, esineb Saku Suurhallis legendaarne saksa raskerokibänd Scorpions, kelle üheks muusikaliseks kaubamärgiks on väljakujunenud  imeilusad ja samas ülivõimsate emotsioonilaengutega rokkballaadid. Scorpionsi laulja Klaus Meinega avanes võimalus telefoniintervjuuks, bänd viibis parajasti legendaarses Ukraina linnas Odessas, puhates   hotellis  Palace Del Mar.

Teie hotell asub Arkaadia linnaosas, kas teil on olnud aega kuulsas Arkaadia rannas jalutada?

Ei ole, kuid ma vist tean, mida te mõtlete. Eile sattusime sellest mööda sõitma, kuid ma ei teadnud, et see rand kuulus on...oleksin seda kõike eile teadnud, võimalik, et oleksime sinna läinud. Täna pole enam tõenäoliselt aega.

Kas teadsite, et Odessa kesklinnas tsarinna Katariina II ausamba lähedal asub ka maailmakuulsa Massandra veinitööstuse degustatsioonisaal, sealt on võimalik igaühel  just oma sünniaastal valminud kvaliteetveini kaasa osta...

Ei teadnud. Ja tõenäoliselt ei jõua me enam sinna minna. Kuid öelge, kust Tallinnast head veini saaks?  Teie linn on fantastiline, eriti vanalinn. Kunagi sõime seal lõunat, jäime väga rahule.

Kuidas praegune kontsertturnee kulgeb, mida seekord ootada võime?

Suurepärast rokkshowd! Me oleme valmis Eestit rokkima! Oleme juba mitmel pool esinenud, palju kohti on olnud väljamüüdud. Käime nüüd veel Balti riikidest ja Soomest läbi, siis lõpetame.

Show juures kasutame palju multimeediat, eriefekte jne. Esitame palju laule varasemast perioodist, teate küll «Rock You Like A Hurricane» jt., meie viimase stuudioalbumi «Sting In The Tail´ini» välja. Sealt teeme kindlasti loo «The Best Is Yet To Come».

Laul «The Best Is Yet To Come», mis räägib eesootavatest parimatest aegadest on tõepoolest väga õnnestunud, väga positiivne ja optimistlik...

Seda ta on...Fantastiline ja imeline. Sõnum on väga selge. Edasiliikumisest, alati tuleb uskuda, et parimad ajad on alles ees!

Teie tuur kannab nime «Now or Never!». Kas siit võiks välja lugeda, et nüüd jääb see teil tõesti kõigi aegade viimaseks?

Me tunneme ennast nagu jalgpallis. Me ei arvanud üldse, et see tuur tuleb. Kuid eelmise kontserttuuri ajal tuli meie rõõmuks nii palju fänne kohale! Saime aru, et nõudlust meie järele on ikka veel.

Uus rokkgeneratsioon tuleb peale, tahame, et meie austajate lapsed ka meid näeksid!

Meil paluti teha MTV Unplugged, esinesime televisioonis selles saates. Kuna saime väga positiivset vastukaja, siis selle jatkuna teeme järgmise aasta kevadel vähemalt mõned suuremad unplugged kontserdid (ilmselt Saksamaal). Mõned showd, kus lihtsalt naudime mängimist...Mis edasi saab, seda täpselt ei tea veel.

Briljantne «Sting In The Tail» aastast 2010 pidi lõpetama teie tegevuse ka plaadirindel. Kuidas te praeguse seisuga asjadele vaatate, annate fännidele veidigi lootust, et vähemalt ühegi uue materjaliga albumi tulevikus valmis meisterdate?

Juba enne MTV Unplugged´it kevadel, mõned uued lood on sealgi, alustasime 2012. aastal projektiga «Outtakes». Kaheksakümnendad olid meile loominguliselt väga hea aeg, leidsime sellest ajast pärinevat põnevat avaldamata materjali. Mingi mõte on, et naaseme järgmisel aastal tagasi selle projekti juurde, teeme mõningaid laule ümber - kõik kokku tuleb palju vana head muusikat! Ma loodan, et see ilmub plaadi kujul 2014. aasta jooksul.

Tõepoolest, vanadest headest aegadest pärit pärleid näib teil jatkuvat, kusagil kolme-nelja aasta eest avastasin sellise nagu ´«Hey You!», mis vist ainult singlina saadaval olnud. Miks te seda kontsertidel üllatusmomendina välja ei käi?

Oleme seda mänginud, aga ammu. See on kena, ilus laul, ja ma kiidan siinkohal bändi kitarrist Rudolf Schenkerit. Nüüd tegime seda MTV Unplugged tarbeks.

Hüppame nüüd korraks ajas veelgi tagasi.  Möödunud sajandi seitsmekümnendate lõpus ja kaheksakümnendate alguses shokeerisite rahvast mitmemõtteliste seksuaalse alatooniga plaadiümbristega. Kasvõi albumite «Virgin Killer», «Lovedrive» ja «Animal Magnetism» esikaaned. Nõukogude toll lausa konfiskeeris neid ja läänemaailmaski ilmunud kordustrükkidel oli muutunud kujundus. Mis selle taga tegelikult oli, lootsite lihtsalt rohkem tähelepanu saada?

 Sel ajal oli plaadiümbriste tegemine bändide jaoks väga tähtis, palju olulisem kui tänapäeval internetiajastul. Me tegime koostööd ühe kõige suurema artwork kompaniiga Londonis, Hipgnosisega. Töö nendega oli fantastiline! Nendelt muide pärinevad ka mitmed Led Zeppelini ja Pink Floydi plaadiümbrised. Kunstiliselt tugev albumikujundus oli siis tähtis, ma nautisin vastava ala disaineritega koos töötamist. Muidugi olid meie plaadiümbrised piiri peal, isegi provokatiivsed!

Me lõime omamoodi imeliku/veidra plaadiümbrise kunsti. Seksistlik või mitte, kõik on tegelikult igaühe oma mõtetes kinni...Kuid näiteks «Virgin Killeri» puhul oli ka (sügav) tähendus taga. Tegemist polnud sugugi  süütuse kaotamiseprobleemiga üheses mõttes või mingi alaealiste värgiga - asi seisnes ülekantult hoopis selles, et aeg, ajafaktor mängib meie kõigi jaoks oma rolli, just aeg on meie süütuse kaotaja! Muidugi ei tohtinud vanematele sellist plaadiümbrist näidata!  Tänapäeval loomulikult enam midagi sellist teha ei tuleks absoluutselt kõne alla.

Kohe pärast Tallinna esinete Soomes, Helsingis, koos teise läbi aegade suure ja suursuguse saksa metallilegendiga, Acceptiga. Väidetavalt pole te kunagi varem nendega üheaaegselt sama lava jaganud, koos kontserte andmas käinud...

Ma pole selles kindel, et esmakordselt. Kuid, kui üldse, siis oleme varem ehk väga ammu seda teinud, koos esinenud. Kuid kindlasti me ootame seda esinemist. Accept on väga suurepärane bänd, neid oleks hea näha, nendega suhelda!

Scorpionsil on staaži üle neljakümne aasta, mis teid tegelikult veel üldse tee peal hoiab, miks te rahulikult pensionipõlve ei pea? Pelgalt see eriline tunne, nagu sa kusagil 25 aastat tagasi ütlesid?

See kõik on muusika pärast! Pole kaotanud kirge lugusid kirjutada! AC/DC, Ozzy on meie generatsioon. Oleksime võib-olla isegi ammu lõpetanud, kuid meie järgi on tugev nõudlus, tugev tagasiside. Kui oled artist, siis sa ei mõtle mingi pensionipõlve peale, kui tunnetad neid publiku emotsioone, saad väga palju energiat oma publikult! Kogu see positiivne vibratsioon, energia...

Kunagi tahtsime ka palju maailma näha. Pidev tuurimine on muidugi vahel raske. Tegelikult on see veel tänagi nii, me endiselt naudime seda, tuurimist! Täna näiteks oleme Musta mere ääres, varsti lendame üle Tallinna sadama!

Kui mõne aasta eest rääkisin telefonis Rudolf Schenkeriga, siis ta ütles, et Scorpionsi viimaste aegade põnevamaid esinemisi toimus keset džunglit, Amazonase kandis vist. Nõustud temaga?

See oli fantastiline elamus! Kogu see vihmametsade värk...Tõsine mureprobleem samas, kõik need mahavõetud puud, emakesele loodusele liiga tegemine. Kontserdid - tegemist oligi vihmametsade kaitsmise projektiga - toimusid tõsifännide ees. Masside keskelt sattusime ka täiesti teistsugustesse olukordadesse, külastasime dzunglit ja kulgesime piki  jõge. Muuhulgas viibisime sügaval dzunglis, kus täiesti eraldatuna elas 30 - 50 inimest. Söögiks pakuti meile seal näiteks krokodilliliha.

Kuidas maitses?

(Heatujuliselt) Ei olnudki nii halb! Kuid eks me viiskusest pidime kiitma...

Scorpionsi lavaliseks kaubamärgiks oli aastaid ja aastaid, kaheksakümnendatel ja veel hiljemgi, inimpüramiidi ehitamine. Hoiate sellest endiselt vahel kinni?

(Naerab, intensiivselt) Ei, ei, ei! Sellega on ühelpool, kogu lugu!

Mida arvad oma kunagise bändikaaslase Michael Schenkeri (Scorpionsi kitarristi Rudolf Schenkri vend) uuest kooslusest Temple Of Rock ja nende plaadist? Seal teevad tegelikult kaasa ju teisedki «klassikalise» Scorpionsi koosseisu mehed nagu bassist Francis Buchholz ja trummar Herman Rarebell. Kas nendega vahetevahel suhtled?

Pole tema uut plaati kuulnud, kuid Michael oli meie stuudios käies nagu perekonnaliige. Hermani tütar abiellus hiljuti, pulmad peeti Monte Carlos, olin ka ise seal...

On sul muusika kõrvalt üldse aega millegi muuga tegeleda? Kuidas lõõgastud?

Siis kui tuuril pole, teen natuke sporti. Käin jõusaalis näiteks. Vahel mängin sõpradega tennist. Olen ka suur jalgpallifänn, koos oma naisega toetame kodulinna Hannoveri tiimi. Ning muidugi meeldib kodus olla ja nautida head lõunasööki!